Suhetega seotud haiglane süütunne avaldub kolmes peamises vormis, mis kõik tekitavad sarnaseid psühholoogilisi haavu: lahendamata süütunne, mis on kõige levinum ja tihtipeale kõige kahjulikum, ellujäänu süütunne ja lahusoleku süütunne (või sellele lähedane ebalojaalsuse süütunne).

lk 113

Pildi allikas

Vajadus iseenda ja oma identiteeti uuesti määratleda kaasneb paljude trauma- ja kaotusekogemustega.

lk 88

Pildi allikas

Üksildus ja sotsiaalne isolatsioon nõrgestavad meie suutlikkust vaatepunkti vahetada, mistõttu me teeme sagedamini suhtluses väärsamme või paistame kohatu, üliinnnuka ehk ka liiga eemalolevana.

lk 69

Pildi allikas

Esiteks muudab üksildus meid iseenda ja ümbritsevate inimeste suhtes ülemäära kriitiliseks ja sellest johtuvalt hindame me oma olemasolevaid suhteid liiga negatiivselt – see kõik mõjutab meie suhtlemist teiste inimestega. Teine ja ükskilduse üks salakavalamaid mõjusid on see, et üksildus paneb meid käituma enesehävituslikult, vähendades veelgi meie sotsiaalsete sidemete kvaliteeti ja kvantiteeti. Tagajärena jäävad kiud, millest meie “suhtlemismusklid” koosnevad – meie sotsiaaldsed ja suhtlemisoskused, oskus näha asju teise inimeses vaatenurgast, empaatiavõime ja võime mõista teiste inimeste tundeid – , üha nõrgemaks ja hakkavad meid alt vedama just siis, kui me neid kõige rohkem vajame.

lk 48

Pildi allikas

Kui valgustatuks meile ka ei meeldiks oma ühiskonda pidada, näitavad meie tegelikud teod, siis kui jutt on meist erinevate inimeste aktsepteerimisest, midagi muud.

lk 38

Pildi allikas

Mõnikord saavad meie suhtlusringkonnad aru enne, kui me seda ise taipame, et oleme neist välja kasvanud.

lk 33

Pildi allikas