Täditütred vol 1

… ja ma ei räägi välja seda mis mul mõttes on nimelt et kui ma saan lõplikult jagu kõigist oma alaarengutest siis ma lähen omaette elama sest nii palju inimesi mõjub väsitavalt ja ma näen sügavuti samavõrra kui ma räägin pealiskaudselt ja see mida ma sügavuti näen ei meeldi mulle ja kaugemal viibides oleks see mulle vähem valus või ei läheks mulle korda sest iga minutiga ma kaugenen üha enam sellest mida nimetatakse perekonnaks ja iga minutiga arvestan ma üha rohkem iseendaga.

lk 61

Hiietantsijad vol 15

Ta poleks kunagi uskunud, et see nii raske on.
Rikas olemine.
Teadmine, et sa võid osta, mida iganes soovid, mõistuse piires muidugi, reisida, kuhu hing ihkab, ükskõik kui eksootilisse kohta. See painab ja ahistab. Korraga on ta elu veel väiksem ja kitsam kui varem. Võimaluste paljusus mõjub piiravalt. Enam ei ole tal vabandusi, raha ei ole takistuseks, aeg ei ole. Ainult ta ise on, tema huvipuudus, passiivsus. Motivatsiooni puudus.

lk 356

Hiietantsijad vol 13

Viimasel ajal püütakse pea igal sammul inimesele sisendada, et nad mõtlevad liiga vähe, et nad ei tea, kes nad on ja miks nad on, mida nad siin teevad. Ja nad peavad selleks et nende elu sujuma hakkaks, selle kõik välja uurima. Kas see ongi kangelase teekond? Tal pole aimugi, sest muinasjuttudes lähevad laia maailma ju ainult poisid ja mehed. Tüdrukud ja naised lehvitavad neile, pisar silmas, taskurätiga järele. Nende kangelastegu on ootamine. Kallima tagasituleku ootamine. Vangitornis istumine ja ootamine, millal kangelane sind päästma ilmub; kuningalossis ootamine, millal kangelane sind päästma ilmub; kuningalossis ootamine, millal mõnigi peigmehe kandidaat vaprust üles näitab või on vähemalt sümpaatne. Ootamine, millal saad kaheksateist ja siis end värtnaga poolsurnuks torkad. Ootamine, millal prints tuleb sulle kinga jalga proovima. Ainult mõnes üksikus loos paneb tüdruk endale mehe riided selga ja asub ise tegutsema.

lk 313- 314