Ükski teine hääl ei saa su potentsiaali ja ambitsiooni samavõrd kahjustada kui enesekriitika. Keegi ei oska sinust paremini vigu leida, sind halvustada, või alavääristada sama hästi kui sa ise.
lk 201
Ükski teine hääl ei saa su potentsiaali ja ambitsiooni samavõrd kahjustada kui enesekriitika. Keegi ei oska sinust paremini vigu leida, sind halvustada, või alavääristada sama hästi kui sa ise.
lk 201
Teine viis vaadata oma kurnatusele on arvestada, et teostamise puudumine ja hõivatuse tunne aitvad mõlemad kaasa sinu väsimusele. Ja vastupidi tavaloogikale, veidi vähem magamist ja veidi rohkem aega endale, võiks olla just see, mida sa vajad oma kurnatusetundega võitlemiseks.
lk 166
Mida sa tahaksid tegema hakata, on varakult märgata oma stressi, enne kui see väljub kontrolli alt.
lk 50
Tuleta endale lahkelt meelde, et elu on tore ka nii, nagu ta praegusel hetkel on.
lk 18–19
Mõnikord, kui sa oled nii katki ja ei saa mitte kui midagi teha, hakkad sa maailma peale karjuma. See on jõuetuse karje. Isegi kui häält ei ole.
lk 87
Siis [nooremana] tundub, et elul on algus, keskmine osa ja siis mingit sorti järelduste ja kokkuvõtte tegemise aeg. Alles siis, kui oleme ise kuskile sinna keskele, hakkab koitma, et kõikide inimeste elus on asju, mis ei lähe plaanipäraselt. Et keskmine osa peakski olema järelduste tegemisteks ja mõtestamiseks, et võimalikult rahuldust pakkuvalt edasi elada.
lk 413–414
Tegevuses olemine lõhub nõiaringi ja isegi tibusamm on oluline—nendest sammudest koosneb tee suure eesmärgi juurde.
lk 34
Ootamine röövib energiat ja nüristab vaimu ning iga oodatud minutiga kahandada oma väge.
lk 142
Kui sul pole midagi kaotada ja võita on palju, tasub alati küsida. Ei või iial teada, missuguse veidra pöörde elu võib võtta.
lk 193
See on järjekordne edumüüt, et loogika on parim ja ainus viis oma elu korraldamiseks, ja emotsioonid peavad sellele alluma, seega tuleb neid ohjes hoida või alla suruda.
lk 55
Kuid sõna “peaksin” olemasolu lauses viitab sellele, et sa päriselt ei taha või ei kavatse seda teha. Igal juhul oled tekitanud lõhe nende vahel, mida sinult oodatakse ja mida sa tahad. Kui ütled “peaksin”, aga mõtled midagi muud, nahutad ennast—mis väsitab ajapikku ära.
lk 80