Siis [nooremana] tundub, et elul on algus, keskmine osa ja siis mingit sorti järelduste ja kokkuvõtte tegemise aeg. Alles siis, kui oleme ise kuskile sinna keskele, hakkab koitma, et kõikide inimeste elus on asju, mis ei lähe plaanipäraselt. Et keskmine osa peakski olema järelduste tegemisteks ja mõtestamiseks, et võimalikult rahuldust pakkuvalt edasi elada.
lk 413–414
