Mõtted sildiga: luule

Libavere

Ysskord ütlesin isale karmilt et
“Agga pere ei ole firma!!”, see
Oli vast üks teravamaid asju
Mes ma ültse ütelund ole.
Paljutki on nüid muutunud,
mul on siuke tunne et olen
ise isaks kasvand, kuigi
mul last pole, põle teind jja
põle sündinud. A se tunne on.
Me oleme temaga
nigu inimene inimesega nüd-
minä ja mo isä. ütskord
küssis ta mult, et “poja kas mul
on iikka enda nägu peas?”
Se hakkas südame kuidagi,
lässin kodu ja vaatasin peeglisse
Jja küsissin kah
“poja kas mul ika on
oma nägu peas ? ” ja äkkist
ma ei mäletand enam neid
silmi-suud-nina

lk 42

Ära mine valguse poole vol 4

aeg

vanaisa talu
oli kõige suurem kogu vallas
vanaisa suu
terves maakonnas
kuulu järgi kiitis ta
kõrtsis
kus mujal
tema hobused on kõige kiiremad
naine kõige ilusam
lärmaks ja lihtne mees
minu vanaisa

kogu liblikaid
eriskummalisi
kirevaid
eriilmelisi

võõrvõim
kogus vanaisasid
nende kodusid elutöid
unistusi

naine ja lapsed
tassisid vanaisa liblikaid
suurte klaaskappidega
ühest kitikusest teise
ulualusest räästa alla
ilukirjusust täis kapid
lärmakad ja rõõmsad
kitsa katuse all
pimedais esikuid

kõigepealt kadusid värvid
siis pudenesid liblikad tolmuks

lk 94—95

Ära mine valguse poole vol 3

koputamisi

1

vanamutid koputavad
toidukauplustes arbuuse
väikesed vintsked ja vilunud vanamutid
eluaeg koputanud morsekoodidega
maleülesandeid ühest kongist teise
seintest peidikuid välja
otsinud konspiratiivkortereid
nagu siga trühvleid
nüüd koputavad selliseid rütme
jalg hakkab tatsuma
puus keerdub käima
elu tuleb näkku korraks tagasi
selvehallis on tantsupidu

lk 101

Ära mine valguse poole vol 1

lihtne vanamoodne laul

su ilu taevani ei söandaks kiita
pealtnäha oled lihtsast inimtõust
kui meelitused toorelt kokku liita
jääb vajaka nii mõistusest kui jõust

hulk sajandeid on armunud poeedid
täis kirjutanud pakse raamatuid
sääl märatsevad nende aruleegid
ja lisandub veel uusi saamatuid

näed eemalt välja üpris tavaline
ei torka tõesti silma teiste seast
vaid selles mõttes oled eriline
et silmis hing ja mõistus on sul peas

lk 46

Kandsime redelit kaasas vol 1

Maailm väriseb. Ma tean, et see ei ole
veel kogu ilm, igatahes mtte kõik
ilmad, mitte allilm, mitte ülailm, mitte
lindnaise koda universumi teises otsas.
Aga see on ikkagi maailm. Tuleb välja,
et tal ei olnudki põhja, ja võib-olla
pole ka ida, kagu, läänt,
võib-olla päike ei tea enam, kuhu
õhtul looja minna. Võib-olla polegi
õhtut, sest hommik läks meelest ära.
Nüüd tuleb kõigest väest meenutada,
aga maailm väriseb, tema ei
meenuta midagi, vaid rappub nagu palavikus,
maailma malaaria, vappekülm,
kui kaua see kestab, ma ei tea,
tean ainult, et see ei ole veel
kogu ilm.

lk 14

Tihane tõstab tiibu

Mulle tuli jaaniööl
äkki jõulutuju,
tule ääres seisma jäin
nagu kivikuju.

Teised laulsid, miuksed on
Jaani hobu valjad,
mina, et oh kuusepuu,
küll su oksad haljad.

Teised jooksid, hüppasid
hooga üle tule,
mina püüdsin pihule
jõuluingli sule.

Sõnajalgu otsima
kadusid kõik varsti,
ma jäin sütel praadima
juppi verivorsti.

lk 67

Tulge eile meile

Kunstikool

Tundsin endas pulbitsemas
jumalikku väge.
See on jube,
see on jube,
see on jube äge.

Maalisin siis mitu tundi
põlispuude vilus.
Maal sai jõle,
maal sai jõle,
maal sai jõle ilus.

Õpetaja vaatas, ütles:
“Annet sul ei ole.
Pilt on kaunis,
pilt on kaunis,
pilt on kaunis kole.”

lk 8

Nemad ehivad sind vol 2

metskitsed tallasid su rinnal, metskitsed sonkisid su seljal
karihiir su rinnakorvis seitse poega sünnitas
sõnajalapuhmad sinu suus, kasteheinajuus
leevikese pillat’ õunaseeme kasvab tasahilju kopsudes
käin sul seltsiks kastmas, rohimas, sinu sisse kadumas
mu ümber sa kui üksi laman ma
mis siis, et nõges kõrvetas

kõik kus suga olen/2