Tihane tõstab tiibu

Mulle tuli jaaniööl
äkki jõulutuju,
tule ääres seisma jäin
nagu kivikuju.

Teised laulsid, miuksed on
Jaani hobu valjad,
mina, et oh kuusepuu,
küll su oksad haljad.

Teised jooksid, hüppasid
hooga üle tule,
mina püüdsin pihule
jõuluingli sule.

Sõnajalgu otsima
kadusid kõik varsti,
ma jäin sütel praadima
juppi verivorsti.

lk 67