esimesel deidil tahan suga rääkida
poliitikast, religioonist, rahast
kas valid mind? kas usud mind?
viin kohe väed sisse
Mis siis kui ainult me varjud on tõesed/7
esimesel deidil tahan suga rääkida
poliitikast, religioonist, rahast
kas valid mind? kas usud mind?
viin kohe väed sisse
Mis siis kui ainult me varjud on tõesed/7
POEST tulin kahe tütrepojaga.
Mis see natuke maad.
Aga vanem poju ühtäkki nõudis; võta sülle, ei jõua!
Ei saa, kulla laps, näed isegi — ei mahu, veli on ees,
tordikarp kah veel ja toidukotid.
Jäi seisma solvunu kui aiapost.
Silmavett nagu raheteri rabises.
Üks linnukoer jooksis sörk-sörk,
lapiline, nisad lutsitud rippu.
Said vastakuti, ühekõrgu, ja möödaminnes laapsti
üle vinguja näolapi kähku käis koerakeel.
Nutt jäi korrapealt soiku.
Emane lohutus.
lk 24
ELASIN õdusas majas
kahe aknaga —
ema aken lõunasse,
kasuisa aken põhja.
Polnud enam ihata.
Nõnda lendasid aastad kui säutsuvad varblased.
Sain ämma akna läände
ja äia akna itta,
aga mees raius paraadukse otse loodesse.
Ilmavaade avardus.
Nõnda lendasid aastad kui valged tuvid.
Lapsed raiusid sirgudes igaüks ukse
kirdesse,
kagusse,
edelasse.
Riik jõudis koju.
Kõik oli nagu peab.
Nõnda lendasid aastad kui sinisirjelinnud.
Lapsed lahkusid kolme kaarde.
Aknad on ristlaudadega kinni löödud.
Mõnikord liiguvad uksed lahti-kinni.
Kriginal käib igapäevauks
loodesse, loojangusse.
lk 19
LÄKSIN oma kadunud emaga
hüpermarketisse käekotte vaatama.
“Mul on, sa kinkisid”, vaidles tema
ega tahtnud liikurtrepile astuda.
“Tean. Leidsin selle su matuste ajal kapipõhjast.
Oli kangesti kuhtunud olekuga,” ütlesin.
“Aga ma polnud seda kordagi kandnud,” vabandas ema.
“Milleks mulle käekott, kui mul turukott oli.”
“Noh, vahest kutsub president vastuvõtule
nagu töökat ja ausat eestlast,” oletasin.
“Siis küll, kui ta just kutsub,” oli ta nõus üles sõitma.
Vaatasime käekotte.
Neid oli kolmsada seitsekümmend kaks erinevat.
Ema aga ohkas ja ütles, et ei ole ühtegi.
Ega olnud ka.
lk 17
OLEN minagi tõmmanud prundi eest
ja kolmjalga kallutades lasknud lippama leheliseveed
pesuköögi kivisele põrandale.
Olen leotanud ja keetnud käterätte ja sängilinu,
laineplekist pesulaual küürinud sõrmenukid verele,
uhtnud ja puserdanud, uhtnud ja puserdanud,
vedanud pesunööri jooksujalu üle päikeselõõsas hoovi.
Olen palakaid rullinud ja hilise ööni triikinud,
nagu õpetas ema,
nagu õpetad tema ema,
nagu õpetas tema ema.
Kellele pärandan oma oivalised oskused?
Läbi minu jookseb rindejoon
põgeneva maailma ja pealetungiva maailma vahel.
Aga kui hiidlaine tuleb ja tapab elektroonika,
siis otsige, kes mäletab.
lk 16
KORD lehma kohtasin, kel nimi Lehte.
Me seisma jäime, teineteist nuhutama —
Lehte ja Lehte.
Ei olnud auke kõrvas kummalgi,
sest kõrvarõngaid taunis koolikord,
ja veiste kõrvalipikud polnud veel moes —
tema number oli küljekarvadele suurelt maalitud,
must punasel — 417.
Nii seisis paberites — number nagu Kolõma vangil.
Vaid talitaja teadis, et enne kolhoosi olevat olnud Lehte,
ja vahel lüpstes sõimas nimepidi.
lk 14
/…/
Kadunud asjad on kuskil ilmaruumis tallel,
ka võõrasvanaisa veski ja lokerdava vankri tee.
Sule silmad, ja leiad, kui tead otsida.
lk 12
LODJAVANEM pakkus talvepuid.
Mis viga kaupa teha,
meil Emajõgi kohe tara taga.
Ent parajat raha ei leidnud.
Kas kaup jääb katki?
“Toon ausalt tagasi,” ütles,
“kohe kui lodjaga jälle tulen.”
No ei tulnud ega tulnud.
“Teadagi,” pilkas meid majaperenaine.
Puud olid ammu suitsuks saanud, kui ta näole andis.
“Eile sain vangist lahti,
kohe vot tulingi,” seletas.
Sedasorti aus mees oli.
lk 10
KULDKINGAKESTES astub Aeg
kõik see aeg, kõik see aeg.
Armas aeg,
kuhu jäänud kõik see Aeg,
lapespõlv ja pungaaeg,
noorusaeg ja voorusaeg,
naisepõlv
ja mungaaeg?
lk 5
MU EMA ärakandmata koorem
vajutab
nüüd minu õlgu
alla, maha, längu.
Pärandus ainsale tütrele.
Lisanud enda ärakandmata koorma,
pärandan
selle kord oma kahele tütrele.
Saab see jagatud pooleks
või kantud topelt?
Ehk pärandub see neljale tütretütrele?
Võlg jagatakse laiali
üha vähenedes
või üha suurenedes?
lk 18
Tule ometi koju,
kodus on suvi suurem.
Õunad on juba valmis
taganttoa nurga juures.
Juba saab suhkruhernest
kaunu ja supi-ivi.
Linnas on linnamajad.
Jumala paljas kivi
lk 144
naine, 34-aastane
väsinud unistamast, otsib
üht maja, kõik on juba
olnud, mööbel ootab
võõras aidas oma aega või
lõplikku unustust;
mees on võõras, muld
vaid oma, istutab taimi
sinnaja tänna; valvama peab, et
keegi kogemata kombel
maha ei niidaks
lk 33
Istusin just rahulikult sööma,
kui tema tuli lööma.
lk 75
WC UKSE PEAL ON KUJU
VÕÕRAD TÄHED W JA C
DABLJUU VÕI KAKSISVEE
IKKA PEALE TÕMBAD VEE
lk W
Võta keegi, kes arvet e pea,
kes võitu ei püüa ja kaotust ei karda,
kel iseendaga suuremat asja ei ole.
Tema on vaba.
lk 72