Ilm om läpats.
Ilm on hingematvalt soe.
lk 11
Iga kord, kui mind tabab vihahoog, teeb see mind alguses kurvaks, paneb ennast põlgama, aga siis ma mõtlen: milline õnn, milline kingitus! Ma olen veel elus, ma kuulun ikka veel nende lihast ja luust inimeste hulka.
lk 227
Teravdatud teadlikkus oma keha olemasolust on kindel märk haigusest. … Ühesõnaga, ma pole kunagi terve olnud.
lk 210
Küll see oli vanasti üks hea komme alustada päeva palvega, appikarjega! Kuna me enam ei tea, keda hüüda, põlvitame lõpuks esimese ettejuhtuva puusliku ette.
lk 210
Ma ei loe enam tarkusi. Nad on mulle liiga palju haiget teinud. Ma oleksin pidanud kuulama oma vaistu ja andma oma hullusele vabad käed. Ma tegin just vastupidi, võtsin mõistuse maski ja maskist sai nägu ja lõpuks usupeeris ta ka kõik muu.
lk 201
Suur jõud ja õnn peituvad võimes elada ilma ühegi ambitsioonita. Ma üritan selleni jõuda. Aga mu üritamine on omamoodi ambitsioon.
lk 176
Ärkasin, pea täis kõiksugu plaane, kindel, et töötan terve hommikupooliku. Vaevalt saan laua taha istutud, kui see vastik, rõve ja järeleandmatu refrään “Mida sa tulid otsima siit ilmast?” mu hoo purustas. Ja nagu ikka, läksin ma tagasi voodisse, lootuses leida mingigi vastus, või pigem uuesti magama jääda.
lk 188
Me suudaksime valmis ehitada peaaegu kõik, mida me endale ette kujutada suudame. Meie ajal ei ole enam suureks küsimuseks, kas seda on võimalik teha? Nüüd on küsimus, kas seda tuleks teha?
lk 285
Kui kiirustad elu liialt tagant, kiirenevad kõik protsessid ja eluring ise lüheneb. Anna endale aega. Sa oled seda väärt.
lk 142
Mis on siis meie, täiskasvanute, probleemiks? Kas veri on hakanud aeglasemalt voolama? Elu meis ei kee enam, vaid podiseb?
lk 125
Kui tuleb pimedam sügis ja veel pimedam talv, hakkab D-vitamiini tase kehas langema ja selle tagajärjel väheneb meie aktiivsus. Loodus annab märku, et aeg on tõmbuda pessa ning veeta külm ja pime aeg vähem liikudes, rohkem puhates ja magades ning uueks hooajaks jõudu kogudes. Seda teeb kogu loodus.
lk 107