Ära lase närvil laokil minna.
Ole rahulik.
lk 38
Ma päris värisi ja jäätuse muudu igi tulli otsa ette.
Mina päris värisesin ja jääkülm higi kattis otsmikku.
lk 20
Iga kord, kui mind tabab vihahoog, teeb see mind alguses kurvaks, paneb ennast põlgama, aga siis ma mõtlen: milline õnn, milline kingitus! Ma olen veel elus, ma kuulun ikka veel nende lihast ja luust inimeste hulka.
lk 227
Teravdatud teadlikkus oma keha olemasolust on kindel märk haigusest. … Ühesõnaga, ma pole kunagi terve olnud.
lk 210
Küll see oli vanasti üks hea komme alustada päeva palvega, appikarjega! Kuna me enam ei tea, keda hüüda, põlvitame lõpuks esimese ettejuhtuva puusliku ette.
lk 210
Ma ei loe enam tarkusi. Nad on mulle liiga palju haiget teinud. Ma oleksin pidanud kuulama oma vaistu ja andma oma hullusele vabad käed. Ma tegin just vastupidi, võtsin mõistuse maski ja maskist sai nägu ja lõpuks usupeeris ta ka kõik muu.
lk 201