Edu ei saavuta see, kes talle vastu ei tõtta.
lk 73
SINU ÜLE on pika päeva hele hommik
valudeta,
näljata,
külmata,
õhuhäireta.
Aina unistad paradiisist
— märkamatagi põrgu puudumist.
lk 34
Kui rääkisin vananemisega seotud kaotustest oma psühhiaatritest sõpradega, siis nad nõustusid, et kõige raskem on vananedes toime tulla identiteedi kaotusega.
/…/
Vanemas eas muudab kaotused raskeks see, et neist jäänud tühikuid meie identiteedis on raske parandada. Kui jõuame “mäe teisele küljele”, nagu üks psühhiaater selle kohta ütles, ei too elu meile enam uusi võimalusi — me peame neid ise leidma.
lk 168
Kui esitasin selle küsimuse arstidele, tõid nad kohe välja ühe selge erinevuse: naised satuvad vananemisega silmitsi varem ja tõsielulisemalt, sest elavad üle menopausi. “Menopaus ütleb naistele, et nad vanenevad,” seletas üks arst, “kuna samavanused mehed kas ignoreerivad vananemise märke või märkvad neid järk-järgult.”
lk 164
Me ei tea kunagi, mida teame, enne kui seda teada saame, ja siis ei ole mõtet tagasi vaadata.
lk 65
Kõik muutub. Ühele tavalisele inimesele on see väga heidutav. Sa ei saa mitte millelegi toetuda. Sa ei saa midagi omada. Ja sa näed seda, mida ei taha näha.
lk 59
OLEN minagi tõmmanud prundi eest
ja kolmjalga kallutades lasknud lippama leheliseveed
pesuköögi kivisele põrandale.
Olen leotanud ja keetnud käterätte ja sängilinu,
laineplekist pesulaual küürinud sõrmenukid verele,
uhtnud ja puserdanud, uhtnud ja puserdanud,
vedanud pesunööri jooksujalu üle päikeselõõsas hoovi.
Olen palakaid rullinud ja hilise ööni triikinud,
nagu õpetas ema,
nagu õpetad tema ema,
nagu õpetas tema ema.
Kellele pärandan oma oivalised oskused?
Läbi minu jookseb rindejoon
põgeneva maailma ja pealetungiva maailma vahel.
Aga kui hiidlaine tuleb ja tapab elektroonika,
siis otsige, kes mäletab.
lk 16
KORD lehma kohtasin, kel nimi Lehte.
Me seisma jäime, teineteist nuhutama —
Lehte ja Lehte.
Ei olnud auke kõrvas kummalgi,
sest kõrvarõngaid taunis koolikord,
ja veiste kõrvalipikud polnud veel moes —
tema number oli küljekarvadele suurelt maalitud,
must punasel — 417.
Nii seisis paberites — number nagu Kolõma vangil.
Vaid talitaja teadis, et enne kolhoosi olevat olnud Lehte,
ja vahel lüpstes sõimas nimepidi.
lk 14
Tegelikult on tarvis tervet rida elumuutusi, mõistmaks, et hoolimata vanusest, pole sa mõnes mõttes veel sugugi täiskasvanu. Lõpuks taipad, et samamoodi mõtlevad ka sinu vanema generatsiooni sugulased. Mitte kellelgi ei ole ega hakkagi kunagi olema kõiki vastuseid ja igal vanusegrupil on oma probleemid, mis vajavad lahendamist.
lk 92
Samuti on mul sõpru, kes teatavad, et sõidavad ära, kuid tegelikult lähevad kodus talveunerežiimile. Nad lülitavad oma telefonid välja, täidavad külmkapid hea ja paremaga ning riskeerivad liikuda ainult nii kaugele, kui suletekk lubab.
lk 70
Iga kord, kui inimene tabab ennast antud pattu või viga kordamast, löögu ta endale vastu rinda ja kahetsegu oma eksimust; seda võib teha ka suures seltskonnas, ilma et keegi midagi märkaks.
lk 26
Vaikuses valitseb teadvus. See paneb ümbritseva paika. Vaikuses troonib teie isik.
lk 110
/…/
Kadunud asjad on kuskil ilmaruumis tallel,
ka võõrasvanaisa veski ja lokerdava vankri tee.
Sule silmad, ja leiad, kui tead otsida.
lk 12
LODJAVANEM pakkus talvepuid.
Mis viga kaupa teha,
meil Emajõgi kohe tara taga.
Ent parajat raha ei leidnud.
Kas kaup jääb katki?
“Toon ausalt tagasi,” ütles,
“kohe kui lodjaga jälle tulen.”
No ei tulnud ega tulnud.
“Teadagi,” pilkas meid majaperenaine.
Puud olid ammu suitsuks saanud, kui ta näole andis.
“Eile sain vangist lahti,
kohe vot tulingi,” seletas.
Sedasorti aus mees oli.
lk 10
KULDKINGAKESTES astub Aeg
kõik see aeg, kõik see aeg.
Armas aeg,
kuhu jäänud kõik see Aeg,
lapespõlv ja pungaaeg,
noorusaeg ja voorusaeg,
naisepõlv
ja mungaaeg?
lk 5