Me ei harju iial päriselt sellega, kuidas aeg meid petab.
lk 14
Me ei harju iial päriselt sellega, kuidas aeg meid petab.
lk 14
Kes hukkab raskelt viga saanud linnu ( ja ärge arvake, et teil seda vajadust ei teki!)?
lk 10
Mõtlemine ja juurdlemine on inimkonna pahedest kõige ohtlikumad ja salakavalamad.
lk 124
Kui mul on raske või tüütu ülesanne, siis edasilükkamisega seda kergemaks ei tee. Ma proovin edasilükkamist edasi lükata.
lk 234
Kahtlustaja teeb alati üheksa korda rohkem pattu kui tegija!
lk 46
Ebaõnne on raske hinnata, kuna seda on võimalik mitut pidi vaadata.
lk 180
Oma jälgi uuesti üle käia – ei! Tagurpidi tagasi ronida sinna, kust tuldud – ei, ei! Olgu või hullem, tulgu või raskem – kui minema peab, ikka edasi!
lk 44
Kui inimene tunneb häbi, piinlikkust või alandust mingi tehtud või tegemata jäetud teo pärast, siis ta tunneb, et on teinud midagi valesti, mis annab teistele põhjust kritiseermiseks.
lk 171
Naisterahvastel on ju säärane mood, et enne ütlevad näo, käte ja kehaga, alles siis tulevad sõnad.
lk 59
Und on mitut sorti. Kõige raskem on muidugi lõputu surmauni. Sellest järgmiseks loetakse karu talveund. Siis tuleb ausat tööd teinud rontväsinud mehe uni, mida kutsutakse ka õiglaseks uneks. Räägitakse veel ühe silmaga magamisest ja linnuunest. Kõige ergem uni olla aga siiski nurkajäänud haavikuemandal.
lk 42
Juba antiikaja suured mõtlejad said aru, et keskendumise eri vormid on segatud ärevuse ja depressiooniga.
lk 152
Kuid kui teil on siiras soov teha midagi väljaspool harjumuspärast käitumist, siis teadke, et ilmas leiab palju inimesi, kes trotsisid reegleid ega tundnud sellepärast häbi.
lk 137
Võime oma ilmalikustamisest palju rääkida, kuid me ei saagi teada, kui oluliseks muutub inimesele püha ruum, kui neid ruume enam ei ole. See on ruum, kus ei pea rääkima, ei pea kuulama, ei pea midagi.
lk 91
Tähtis pole mitte religioon või konfessioonide erinevused, vaid see, et inimesel on võimalik minna paika, kus “maailm lõugab teiselpool seda ust”.
lk 91
Unustagem perfektsionism ja piirdugem oma parimaga, mitte kõige-kõige paremaga.
lk 63