Hiietantsijad vol 1

Tema vastasleeris on täiskasvanud, kes tunnevad, et nad on endast kõik andnud, kui praeguste noorte arvates on nad ikkagi valesti elanud. Nad on aastaid tööd teinud ja nüüd, kui neil on viimaks võimalus endale ja oma lastele midagi lubada, on see noorte arvates vale, nende lapsed ei taha seda enam, sest see on korraga nii keskkonnakahjulik ebamoraalne kui ka häbiväärne. Suur maja ja suur auto ning eksootilised lõunamaareisid ei tähenda enam, et ollakse naabrist paremad, vaid et ollakse naabrist lollimad. Eriti teravalt tajuvad seda inimesed, kes on mingi osa oma elust Nõukogude Liidus lõksus olnud. Nüüd, kus nad viimakas saavad reisida, on see kliimakahjulik. Nad tajuvad, et peaksid tundma lennuhäbi iga kord, kui nad jala üle ükskõik millise lennujaama ukseläve astuvad.
Aga kui neile rääkida vihmametsade hävimisest, prügisaartest Vaikses ookeanis, maalihetest ja maailmamere tõusust, siis kehitavad nad õlgu, pööravad pilgu mujale, küsivad: aga mida mina teha saan?
Äkki te teekiste vähemalt nii palju, et veeuputus alles pärast teie surma tuleks?

lk 65

Nii nagu ikka vol 32

Vastupidi: põhimõtteliselt ei peatu enamik mõttetööd mitte kunagi ja ilma uudishimule ja mõtlemisele pühendatud ajata teete pikki tunde laua taga istudes vähem tõhusat tööd. See on vastupidine “hullumeelse töökusporno” konseptsioonile, kus inimesed soovivad alati hõivatud välja näha, sest nad arvavad, et see on üllas.

lk 133

Nii nagu ikka vol 31

Iroonia on selles, et inimesed saavad osa oma kõige olulisemast tehtud tööst väljaspool tööaega, kui neil on vabadus mõelda ja mõtiskleda. Probleem aga seisneb selles, et me võtame võib-olla kord aastas aja maha, mõistmata, et mõtlemisaeg on paljude ametite põhielement ja traditsiooniline töögraafik ei toeta seda.

lk 132