Kuidas soetada sõpru täiskasvanuna, kui sul pole töökohta ning sa ei vii ka lapsi kooli?
lk 11
Mõtted sildiga: olemine
FB: Virginia Woolf sind ei karda
Parimad juhtumised, inimesed, asjad elus vajavad aega, mitte tõmblemist.
Palverännak Jeruusalemma vol 5
Palverännak Jeruusalemma vol 4
Mitte koormata teisi oma halva meeleoluga — see on vahest esimene viis väljendada halastust.
lk 190
Kütioru tillukesed asjad vol 4
Pole vähimatki tähtsust, kuhu iganes ma lähen — see, kuhu ma videviku kaudu pääsen, on kõikjal. Ja kõikjal jõuan ma lõpuks sinna.
lk 80
Palverännak Jeruusalemma vol 3
Tärkas usaldus, ilmenes, et tühjusesse hüppamise hirmust välja tegemata võimaldab pääseda teisele poole peeglit: meie hirmud on peaagu alati ilma tõelise aineta.
lk 120
Palverännak Jeruusalemma vol 2
Mõttetu on muretseda probleemide pärast, mis meid ees ootavad, veelgi mõttetum on muretseda nende pärast, mis on juba käes.
lk 117
Kütioru tillukesed asjad vol 1
Igalühel on oma maailm ja maailma kese, omad värvid ja lõhnad ja valgused ja soojused; ja mitte keegi meist ei pääse iial päriselt teise omasse; ükskõik kelle teise omasse, ei teise inimese omasse, ammugi mitte taime või looma või soojuse või niiskuse või kivi omasse. Ikka see üksildus keset lõpmatut osadust.
lk 16
Igavuse filosoofia vol 11
Jääme kõlkuma lapsepõlve ja küpsuse vahele, igavasse puberteeti, ning puberteet on igavust täis.
lk 187
Igavuse filosoofia vol 9
Acedia kirjeldused, mis on ennkõike tuntud hilisantiikaja ja keskaaja kristlike mõtlejate loomest, sobivad paljus kokku sellega, mida me tunneme kui igavust, mille olemuslik joon on ükskõiksus ja jõudeolek. Oluliseks erinevuseks on see, et acedia on eelkõige moraalne mõiste, see-eest “igavus” tähendab tavakasutuses pigem psühholoogilist seisundit. Teiseks eristab neid see, et acedia‘st said osa vähesed, aga igavus puudutab masse.
lk 50-60
Igavuse filosoofia vol 8
Võime täheldada, et situatsiooniigavusel ja ekstentsiaalsel igavusel on erinevad sümboolsed väljundid ehk pigem: kui situatsiooniigavus väljendub haigutamises, toolil nihelemises, käte ja jalgade sirutamises, siis sügav eksistenstiaalne igavus on väljendusvaene. Situatsiooniigavuse puhul paistab kehakeel näitavat, et igavuse ikke saab endalt eemale heita, nihelda ennast vabaks ja minna edasi. Eksistentsiaalse igavuse väljunditus aga sisaldab implitsiitselt, et seda igavust tahteaktiga ei võida.
/…/
Tegelikult aitabki toolil nihelemine, kui loengul või koosolekul on igav; aitab ka ärasõit, reis. Nii saab igavuse vastu ajutist leevendust.
lk 50-51
Lavr vol 3
Ja ära karda surma, sest surm ei ole ainult lahkumise kibedus. See on ka vabanemise rõõm.
lk 32
Igavuse filosoofia vol 7
Igavuse filosoofia vol 5
Argipäevast on saanud vangla, kuna paarsada aastat tagasi hakkas inimene pidama ennast individuaalseks olevuseks, kel tuleb ennast teostada. Igavus ei seostu tegelike vajadustega, vaid ihaga. Ja see iha on elamusjanu. Ainult elamus on “huvitav”.
lk 32
Lavr vol 1
Ta pidas meeles Arsenius Suure öeldut: olen palju kordi kahetsenud sõnu, mida mu suu on lausunud, kuid vaikimist ei ole ma kunagi pidanud kahetsema.
lk 10
