… pole olemas rõõmu, mida võiks võrrelda sellega, kui sa oled iseenda moodi veider ja kummaline mina …
lk 344
… pole olemas rõõmu, mida võiks võrrelda sellega, kui sa oled iseenda moodi veider ja kummaline mina …
lk 344
Kui tahame loobuda iseenda hukkamõistmisest, siis peame sama tegema ka teiste puhul. Mida enam näitame oma kaasteeliste peale näpuga ning tembeldame neid viletsaks või madalamaks, seda enam juurutame hukkamõistva mõtlemise harjumust.
lk 125
Kes ma olen, et talle öelda, et ta peab järgima oma südant, kui ma isegi oma südamega eesnimepõhiselt tuttav pole?
lk 186
Kuid usu mind: lühiajaline ebamugavustunne on alati väärt pikaajalisi terveid suhteid.
lk 29
Kalendris on eilne, tänane ja homne üksteisest eraldi, kuid inimese elus ei ole minevikul, olevikul ja tulevikul vahet.
lk 104
Inimesed ei tea, mida sa tahad. Sinu asi on neile seda öelda. Selgus päästab suhteid.
lk 15
Ma kartsin elada, kartsin elu, mis võis lihtsalt ühel hetkel ilma igasuguse hoiatuseta otsa saada.
lk 79
Kas olete märganud, kuidas tal [sinu mõistusel] on alati midagi öelda? Alati on tal varuks mingi arvamus, idee, ennustus, hinnang, kriitika, võrdlus või kaebus. /…/ Saated [need] ei lakka isegi siis, kui me magame.
lk 106
Ja see on kõige suurem põhjus, miks inimesed piire ei sea: nad kardavad, et keegi nende peale pahaseks saab.
lk 13
Ja on ka selliseid nelja-viiekümnendates kodutuid, kes on lõputult töökohti vahetanud, kuid oma soovidele vastavat pole tänaseni leidnud, ja kuigi nad on nüüdseks igasuguse julguse kaotanud ja justkui omaenese tühjaks kestaks muutunud, kannavad nad siiamaani iga päev ülikonda.
lk 53
Ju siis on nõnda, et iseenda lahkunud jäävad ikkagi valuks. Ajaga muutuvad haavad lihtsalt kuidagi kalliks. Armid. Mida sügavamad kunagi olnud, seda rohkem need pärast paranemist on esile kerkinud ja puudutades puudutavad alati ka midagi hinges. Magus valu headest mälestustest.
lk 111