õnneliku lõpuga luuletus
kõigepealt oled sa laps
siis loll
uppunud hormoonidesse
ja komplekside keerisesse
siis hõivatud
siis oleks parem olla juba surnud
siis oledki
lk 55
õnneliku lõpuga luuletus
kõigepealt oled sa laps
siis loll
uppunud hormoonidesse
ja komplekside keerisesse
siis hõivatud
siis oleks parem olla juba surnud
siis oledki
lk 55
lihtne vanamoodne laul
su ilu taevani ei söandaks kiita
pealtnäha oled lihtsast inimtõust
kui meelitused toorelt kokku liita
jääb vajaka nii mõistusest kui jõust
hulk sajandeid on armunud poeedid
täis kirjutanud pakse raamatuid
sääl märatsevad nende aruleegid
ja lisandub veel uusi saamatuid
näed eemalt välja üpris tavaline
ei torka tõesti silma teiste seast
vaid selles mõttes oled eriline
et silmis hing ja mõistus on sul peas
lk 46
Tume kõmin on kogu aeg kuulda
aga tema allikas on varjatud, see
on asjade alguse kõmin, ja kust
mujalt ta tuleb kui kõige lõpust.
lk 17
Maailm väriseb. Ma tean, et see ei ole
veel kogu ilm, igatahes mtte kõik
ilmad, mitte allilm, mitte ülailm, mitte
lindnaise koda universumi teises otsas.
Aga see on ikkagi maailm. Tuleb välja,
et tal ei olnudki põhja, ja võib-olla
pole ka ida, kagu, läänt,
võib-olla päike ei tea enam, kuhu
õhtul looja minna. Võib-olla polegi
õhtut, sest hommik läks meelest ära.
Nüüd tuleb kõigest väest meenutada,
aga maailm väriseb, tema ei
meenuta midagi, vaid rappub nagu palavikus,
maailma malaaria, vappekülm,
kui kaua see kestab, ma ei tea,
tean ainult, et see ei ole veel
kogu ilm.
lk 14
Mulle tuli jaaniööl
äkki jõulutuju,
tule ääres seisma jäin
nagu kivikuju.
Teised laulsid, miuksed on
Jaani hobu valjad,
mina, et oh kuusepuu,
küll su oksad haljad.
Teised jooksid, hüppasid
hooga üle tule,
mina püüdsin pihule
jõuluingli sule.
Sõnajalgu otsima
kadusid kõik varsti,
ma jäin sütel praadima
juppi verivorsti.
lk 67
Tundsin endas pulbitsemas
jumalikku väge.
See on jube,
see on jube,
see on jube äge.
Maalisin siis mitu tundi
põlispuude vilus.
Maal sai jõle,
maal sai jõle,
maal sai jõle ilus.
Õpetaja vaatas, ütles:
“Annet sul ei ole.
Pilt on kaunis,
pilt on kaunis,
pilt on kaunis kole.”
lk 8
metskitsed tallasid su rinnal, metskitsed sonkisid su seljal
karihiir su rinnakorvis seitse poega sünnitas
sõnajalapuhmad sinu suus, kasteheinajuus
leevikese pillat’ õunaseeme kasvab tasahilju kopsudes
käin sul seltsiks kastmas, rohimas, sinu sisse kadumas
mu ümber sa kui üksi laman ma
mis siis, et nõges kõrvetas
kõik kus suga olen/2
esimesel deidil tahan suga rääkida
poliitikast, religioonist, rahast
kas valid mind? kas usud mind?
viin kohe väed sisse
Mis siis kui ainult me varjud on tõesed/7
POEST tulin kahe tütrepojaga.
Mis see natuke maad.
Aga vanem poju ühtäkki nõudis; võta sülle, ei jõua!
Ei saa, kulla laps, näed isegi — ei mahu, veli on ees,
tordikarp kah veel ja toidukotid.
Jäi seisma solvunu kui aiapost.
Silmavett nagu raheteri rabises.
Üks linnukoer jooksis sörk-sörk,
lapiline, nisad lutsitud rippu.
Said vastakuti, ühekõrgu, ja möödaminnes laapsti
üle vinguja näolapi kähku käis koerakeel.
Nutt jäi korrapealt soiku.
Emane lohutus.
lk 24
ELASIN õdusas majas
kahe aknaga —
ema aken lõunasse,
kasuisa aken põhja.
Polnud enam ihata.
Nõnda lendasid aastad kui säutsuvad varblased.
Sain ämma akna läände
ja äia akna itta,
aga mees raius paraadukse otse loodesse.
Ilmavaade avardus.
Nõnda lendasid aastad kui valged tuvid.
Lapsed raiusid sirgudes igaüks ukse
kirdesse,
kagusse,
edelasse.
Riik jõudis koju.
Kõik oli nagu peab.
Nõnda lendasid aastad kui sinisirjelinnud.
Lapsed lahkusid kolme kaarde.
Aknad on ristlaudadega kinni löödud.
Mõnikord liiguvad uksed lahti-kinni.
Kriginal käib igapäevauks
loodesse, loojangusse.
lk 19
LÄKSIN oma kadunud emaga
hüpermarketisse käekotte vaatama.
“Mul on, sa kinkisid”, vaidles tema
ega tahtnud liikurtrepile astuda.
“Tean. Leidsin selle su matuste ajal kapipõhjast.
Oli kangesti kuhtunud olekuga,” ütlesin.
“Aga ma polnud seda kordagi kandnud,” vabandas ema.
“Milleks mulle käekott, kui mul turukott oli.”
“Noh, vahest kutsub president vastuvõtule
nagu töökat ja ausat eestlast,” oletasin.
“Siis küll, kui ta just kutsub,” oli ta nõus üles sõitma.
Vaatasime käekotte.
Neid oli kolmsada seitsekümmend kaks erinevat.
Ema aga ohkas ja ütles, et ei ole ühtegi.
Ega olnud ka.
lk 17
OLEN minagi tõmmanud prundi eest
ja kolmjalga kallutades lasknud lippama leheliseveed
pesuköögi kivisele põrandale.
Olen leotanud ja keetnud käterätte ja sängilinu,
laineplekist pesulaual küürinud sõrmenukid verele,
uhtnud ja puserdanud, uhtnud ja puserdanud,
vedanud pesunööri jooksujalu üle päikeselõõsas hoovi.
Olen palakaid rullinud ja hilise ööni triikinud,
nagu õpetas ema,
nagu õpetad tema ema,
nagu õpetas tema ema.
Kellele pärandan oma oivalised oskused?
Läbi minu jookseb rindejoon
põgeneva maailma ja pealetungiva maailma vahel.
Aga kui hiidlaine tuleb ja tapab elektroonika,
siis otsige, kes mäletab.
lk 16
KORD lehma kohtasin, kel nimi Lehte.
Me seisma jäime, teineteist nuhutama —
Lehte ja Lehte.
Ei olnud auke kõrvas kummalgi,
sest kõrvarõngaid taunis koolikord,
ja veiste kõrvalipikud polnud veel moes —
tema number oli küljekarvadele suurelt maalitud,
must punasel — 417.
Nii seisis paberites — number nagu Kolõma vangil.
Vaid talitaja teadis, et enne kolhoosi olevat olnud Lehte,
ja vahel lüpstes sõimas nimepidi.
lk 14