Kolm kuuluvuse põhitahku on sõprus, lahkus ja lähedus.

lk 276

Pildi allikas

Meenuta viimast rasket vestlust mõne kolleegiga: kas sa saavutasid temaga tõelise sideme, vaatasid otsa, näitasid talle, mida sa tunned, ja käitusid iseendana? Tavaliselt me ei tee seda. Aga kui vaigistame oma instiktiivse lähedussoovi, selmet ennast oma nahas hästi tunda, siis tundubki, et oleme üksi ja keegi ei tunne meid tõeliselt.

lk 275

Pildi allikas

Ebavajalik draama võrdub raisatud emotsioonidega. Vingumine, tagarääkimine, muretsemine, süüdistamine, põlgamine ja vihkamine kuuluvad kõik raisatud emotsioonide sekka. Nagu ka kõik “peaks” või “ei saa” väited—näiteks “Ma pean teisiti tundma” või “ma ei saa seda kontrollida” või “ma ei suuda seda ära teha”. Kõik see on raiskamine ning lõigu alguses loetletu annab halvale enesetundele leevendust vaid põgusaks hetkekes.

lk 225

Pildi allikas

Õigupoolest on raskused vajalikud, et leida hingejõudu, kasvada ja õppida sellest, mis valesti läks.

lk 223

Pildi allikas

Raskused on värav suhete tugevdamiseks, kui vaid ise neid sellisena kasutatad.

lk 223

Pildi allikas

Ent kui soovid elada täiel rinnal ja saavutada tõelised võidud, mis pakuvad rahuldust, siis pead enda kohta nii mõndagi teada saama.

lk 222

Pildi allikas

Muutumine on pikaajaline protsess, seda ei saavutata ühe hoobiga.

lk 222

Pildi allikas

Teistele antavad negatiivsed hinnangud (kriitika) on üks võimumängude vorme. Kui kontekstiks on omakasu ja täielikku individualismi kultiveerivad kollektiivid või organistatsioonid— eriti veel sellised, kus kõrgeim juht usub, et igaüks seisku vaid enese eest—ning kriitikast saab kontaktsport.

lk 201

Pildi allikas