Keha avardamine paneb teid endast positiiveses valguses mõtlema ja seda minapilti usaldama. See toob teie mõtetesse selguse ning teeb ruumi loovusele, kognitiivsele püsivusele ja abstraktsele mõtlemisele.
lk 252
Keha avardamine paneb teid endast positiiveses valguses mõtlema ja seda minapilti usaldama. See toob teie mõtetesse selguse ning teeb ruumi loovusele, kognitiivsele püsivusele ja abstraktsele mõtlemisele.
lk 252
Teisisõnu: ajutine ilma jõuta poosis olemine süvendas ennast halvustavaid mõtteid, hävitas indu asuda keerulisi olukordi lahendama ja nüristas loovust. Naturaalset poosi hoidvad inimesed ei keskendunud oma halbadele omadustele — nad mõtlesid sellele, millega nad parasjagu tegelesid. Nad olid hetkes, mitte kammitsetud oma mõtteisse või peagi saabuva ebaõnnestumise poolt rikutud kujuteldavasse tulevikku.
lk 250
Ärge siis unustage, et Botox võtab vahel sihtmärgiks need lihased ja kortsukesed, mis on seotud nii negatiivsete kui ka positiivsete emotsioonide väljendamisega — mitte üksnes kulmukortsutamise, vaid ka naeratamisega, sest viimane kaasab neidsamu kanavarbaid tekitavaid silmaümbruse lihaseid. Raske on end halvast tunda, kui ei saa kulmu kortsutada. Ent raske on ka end õnnelikuna tunda, kui ei saa naeratada.
lk 208
… olenemata sellest, mis soost te olete, väärite avatud ja mugava poosi võtmist ning omaenda õiglast osa ruumist.
lk 190
Kui tunneme, et meil ei ole mõjujõudu või et oleme alluva rollis, tõmbame end kokku, tõmbume pingule, koomale, teeme end väiksemaks (surume käed vastu külgi, rindkere vajub kössi, õlad längu, pea longu, keha lonti.) Samuti kasutame vähem žeste ja vaoshoitud kõnet — me kõhkleme, kiirustame, meie hääleuatus on väike, hääl ise kõrge ja nii edasi. Mõjujõu puudumine kammitseb isegi meie näoilmeid — selle tõestuseks on krampis näolihased, näiteks kokkusurutud huuled.
lk 182
Kui tunneme end mõjukana räägime aeglasemalt ja võtame endale rohkem aega. Me ei kiirusta. Me ei pelga teha pause. Tunneme, et meil on õigus sellel ajale, mis meile kuulub.
lk 182
Seega, kui oled üleval, siis ole tõesti ärkvel, andes endast 100%. Nii vastandub ärkvelolekuaeg sügavale unele. Kui aga veedad enamiku oma päevast passiivsena ja poolunisena, siis sama poolik ja vähekvaliteetne on su uneaeg.
lk 36
Närvisüsteem kohaneb üldjuhul kõige kiiremini(päevadega), lihased nädalatega, sidemed ja kõõlused veidi aeglasemalt(paari kuuga) ja luud kõige aeglasemalt(aastatega).
lk 32
Selleks, et tagada terve ja valuvaba keha, keskendu liikumisel mitmekülgsusele, mitte ainult intensiivsusele.
lk 28
Vaadates ainuüksi anatoomiat, on selge, et inimkeha oma ca 300 luu,
600 lihaseja 150 liigesega on loodud liikuma väga mitmekülgselt ja palju.
lk 25
On veel üks põhjus, miks me tavaliselt usaldame inimesi, kes paistavad kirglikud, enesekindlad ja entusiastlikud. Neid omadusi on nimelt väga raske teeselda. Kui tunneme, et oleme julged ja pakatame ensekindlusest, siis on meie hääl tunduvalt kõrgem ja hääleulatus märgatavalt suurem ning tänu sellele kõlab meie hääl väljendusrikkamalt ja lõõgastunumalt.
lk 31
Pea on evolutsioonis üldse märksa hilisem leiutis kui süda ja on arengulooliselt üsna kapriisne moodustis. Tundub, et pea ja keha ajavad maa peal veidi erinevaid asju. Meie kehad on alati kohal, kuid pead hulguvad lakkamatult ringi.
lk 206
Tõenäoliselt suudaks inimene enamiku probleeme “surnuks joosta” umbes samasugusel viisil, nagu meie Aafrika suguvennad jooksevad hingetuks antiloobi. Asi on selles, et suurem osa probleemidest on inimese jaoks pea alati mingisuguse kehalise väljundiga, need annavad märku halva enesetunde, ärevuse, pingena. Probleem on kehaline tunne. Siin on ühtlasi ka vastus, kus peitub lahendus. Mõtlemine ei saa probleemi lahendada, probleemi lahendamine tuleb üle viia keha osakonda. Keha üle on inimesel võimu, mõtlemise üle üldiselt mitte: midagi tuleb sellisel juhul teha oma kehaga. Üks võimalus on probleem surnuks joosta, surnuks koristada, surnuks riisuda. Maatööd tegev inimene koputab harva psühhiaatri uksele.
lk 205—206
Keha jaoks ei ole üldse oluline, kuhu me läeme ja kust me tuleme või mis on keha “mõte”. Keha küsib hoopis teistsuguseid küsimusi, keha jaoks on oluline mängulisus, tervis ja erksus, teatud särts ja valmisolek.
lk 201