Mõtted sildiga: keha

Lindvistika ehk metsa see lingvistika vol 3

Tõenäoliselt suudaks inimene enamiku probleeme “surnuks joosta” umbes samasugusel viisil, nagu meie Aafrika suguvennad jooksevad hingetuks antiloobi. Asi on selles, et suurem osa probleemidest on inimese jaoks pea alati mingisuguse kehalise väljundiga, need annavad märku halva enesetunde, ärevuse, pingena. Probleem on kehaline tunne. Siin on ühtlasi ka vastus, kus peitub lahendus. Mõtlemine ei saa probleemi lahendada, probleemi lahendamine tuleb üle viia keha osakonda. Keha üle on inimesel võimu, mõtlemise üle üldiselt mitte: midagi tuleb sellisel juhul teha oma kehaga. Üks võimalus on probleem surnuks joosta, surnuks koristada, surnuks riisuda. Maatööd tegev inimene koputab harva psühhiaatri uksele.

lk 205—206

Iga aastaga nooremaks vol 7

Hoopis mõõn su elus on hullumeelne. Mõtle uuesti selle peale. Su väärtuslikus kehas on see vastik mõõn, mis tahab sind vanaks, paksuks, haigeks ja narriks muuta. Tahab, et sa maha kukuksid, mõttetusi räägiksid, haiget saaksid, sinikaid korjaksid ja norus oleksid. Tahab sind rannale jätta, kus kajakad ja krabid ootavad, et su sisikonnaga maiustada. See on hullumeelsus. Teha trenni, et seda ei juhtuks, on väga mõistlik.

lk 62

Iga aastaga nooremaks vol 6

Liikumatus on kõige olulisem signaal hääbumiseks. Sinu keha jälgib iga päev nagu pistrik, mida sa teed ja kuidas käitud. Looduses pole muud põhjust peale toidupuuduse liikumatu olla. Pea meeles, et me kasvasime üles Aafrikas. Kui suure saagi me ka kinni püüdsime, see roiskus tundidega. Polnud ju külmikuid, 24-tunnise lahtiolekuajaga poode ega mikrolaine-plaksumaisi. Iga päev oli vaja tõusta ja tundide kaupa jahti pidada. Ainuke põhjus koju jääda oli näljahäda. Olenemata sellest, kui palju sa sööd, ütled sa oma kehale iga päev, kui sa trenni ei tee, et on aeg vanaks jääda. Mädaneda. Jääda madalseisu — vähene energia, apaatia. Talletada rasvana iga liigne toidukübe, nõrgestada immuunsüsteemi, lasta lihastel ja liigestel hääbuda. On aeg koobas leida ja värisema hakata.

lk 53

Iga aastaga nooremaks vol 4

Inimese keha ei ole seaduspäraselt kokku sobitatud pakett. Selle imepärase, kuid veidra bioloogilise kommuuni, mida sa nimetad oma kehaks, klopsis loodus kokku osadest, mis arenesid mitmesugustest liikidest miljoneid, isegi miljardeid aastaid tagasi. Pöial, mis sõrmedele vastu asetub ning aju paar lisakilo on ainsad osad, mis on selgelt “inimlikud”. Kõik muu on teistelt liikidelt. Ja ma ei pea silmas šimpanse: me räägime bakteritest, dinosaurusest, lindudest, vihmaussidest, gasellidest, lõvidest —seda nimistut võiks lehekülgede kaupa jätkata. Keha, mille su vanemad suure entusiasmi ja rõõmuhõisetega 1950., 1930. aastal või millal iganes lõid, koosneb peamiselt rakkudest, mille põhistruktuuri ja tegevuse arendasid miljardeid aastaid tagasi välja bakterid. Sõnumid, mis neid rakke juhivad, ei ole teadlikud mõtted, mis lõid renessansi või konstitutsioonilise valitsuse. Need pole üldse mingid mõtted, vaid primitiivsed elektrilised ja keemilised impulsid, mis eelnevad teadvuse tekkele.

lk 46