… no one teaches us how to tell stories with numbers.
lk 2
Sest maailma on kahte sorti inmesi: keerulised ja lihtsad; kusjuures nad abielluvad teineteisega.
lk 39
Ja skaala teisel otsas vägistamine, väärkohtlemine, vägivald. Vägistamine on sõjakuritegu. Aga rahuajal sellega kohtusse pöörduda pole erilist mõtet, sest äkki sa ikkagi ei hakanud piisavalt vastu. Seadusi koostavad mehed, need kaitsevad mehi.
lk 59
Vajame stabiilsust, et olla emotsionaalselt tasakaalus. Samas, kui me teame, et ei pea elu põhiasjade pärast muretsema, tekib meis ka julgus, jõud ja valmisolek eksperimenteerida. Nii lisandub meie ellu midagi, mis ergutab ja sunnib arenema, lisab elule särtsu
lk 21
Ikka unustatakse ära, et ka väikesed, tähtsusetud asjad võivad tappa. Üks puuk. Üks moskiito. Roostes nael.
lk 275
… the Chinese musicologist Zhu Zaiyu calculated a way of dividing the octave back in 1584, breaking it down to a set of evenly spaced intervals ( twelve tones vs some Arabic traditions to split it up 24 tones).
lk 25
What we need are women who are full of themselves. A woman who is full of himself knows and trusts herself enough to say and do what must be done. She lets the rest burn.
lk 75
I could have loved myself whether I was hunchbacked or lame, but to be loved by others, you had to be beautiful.
lk 36
Discontent is evidence that your imagination has not given up on you. It is still pressing, swelling, trying to get your attention by whispering: “Not this.”
lk 67
Tema igatahes ei tahtnud jälle lapseks saada, kui ta vana on. Täiskasvanuks saamine oli olnud piisavalt raske.
lk 102
Each of us was born to bring forth something that has never existed: a way of being, a family, an idea, art, community- something brand new.
lk 66
Enesekaastunne tähendab oma inimlike piirangute, ebaõnnestumiste ning kannatuste äratundmist ja nendega leppimist, seda kõike karmi enesekriitika ja hinnangute asemel.
lk 19
Perhaps for us, …, the deepest truth is not what we can see but what we can imagine
lk 65