Igavuse puhul on tegu lõplikkuse ja eimiskiga. See on surm elus, ebaelu.

lk 47

Pildi allikas

Argipäevast on saanud vangla, kuna paarsada aastat tagasi hakkas inimene pidama ennast individuaalseks olevuseks, kel tuleb ennast teostada. Igavus ei seostu tegelike vajadustega, vaid ihaga. Ja see iha on elamusjanu. Ainult elamus on “huvitav”.

lk 32

Pildi allikas

Meid veetlevad veidrused, ja iha veidruste järele toidab iga päev massimeediat — aga kas nimelt see meeldumus veidrustesse pole igavuse teadvustamise tulemus? Igasugune meelelahutuse jahtimine näitabki meie hirmu meid ümbritseva tühjuse ees.

lk 32

Pildi allikas

Igavus on moodsa inimese “privileeg”. Samal ajal kui on põhjust uskuda, et rõõmu ja viha määr on läbi ajaloo olnud enam-vähem sama, paistab igavus olevat dramaatiliselt levinud. Maailm on silmnähtavalt igavamaks läinud. Enne romantismi oli igavus ilmselt marginaalne fenomen, mis puudutas ainult munki ja aadlikke. Igavus oli kaua staatuse sümbol, st niikaua, kui see oli kõrgemate ühiskonnakihtide eelis, sest ainult neil oli materiaalne baas, mida igavus eeldas.

lk 25-26

Pildi allikas

Tõepoolest on mõistlik oletada, et teatud igavuse vormid on aegade hämarusest peale olemas olnud — näiteks see, mida ma nimetan “situatsiooniigavuseks”, st igavuseks, mida põhjustab mingi konkreetne asi teatud situatsioonis. Aga eksistentsiaalne igavus paistab silma modernse nüüdisaegse fenomenina.

lk 25

Pildi allikas

“Melanhoolia anatoomias” 1621 väidab Robert Burns, et “võime arvestada melanhoolia 88 eri astmega, kuna eri inimesi ründab melanhoolia erinevalt ja nad kukuvad selles põrgukuristikus kas siis sügavamale või jäävad ka mõnikord teistest kõrgemale pidama.”

lk 21

Pildi allikas