Me oleme üles kasvanud kultuuris, kus surma kardetakse ja meie eest varjatakse. Kõigele vaatamata kogeme me seda pidevalt. Kogeme seda pettumustena, asjadena, mis ei laabu. Kogeme seda pidevalt muutuvate olukordadena. Lõpeb päev, lõpeb sekund, me hingame välja – see ongi surm igapäevaelus.
lk 54
Inimesed hoiavad harjunust kinni nii kaua, kui suudavad. See on ainus viis ellu jääda.
lk 162
Aega ei saa usaldada. Mõni nädal võib tunduda otsekui igaviku algus ja on kerge lasta end pimestada, kui usud, et miski ei pea muutuma.
lk 147
Tõmbame lehekülje keskele joone. Me teame, kes oleme paremal paiknedes, ja teame, kes oleme vasakul paiknedes. Aga me ei tea, kes me oleme siis, kui ei aseta end kummagile poole. Siis me lihtsalt ei tea, mida teha. Me lihtsalt ei tea. Puudub suunaviit, käsi, millest kinni hoida. Võime sel hetkel kas närvi minna või end hästi tunda.
lk 67
Lootus ja hirm tulenevad tundest, et meil on millestki puudus. Vaesustundest. Me lihtsalt ei suuda iseendaga koos olles lõdvestuda. Me klammerdume lootuse külge, lootus aga röövib meilt oleviku. Meile tundub, et keegi teine teab, mis toimub, meis endis on aga midagi puudu ning seetõttu on ka meie maailmas millestki puudus.
lk 52
Ainult tugevad inimesed saavad oma hirmust võitu. Mitte vastupidi — elus pole midagi selleist, mida peaks kartma. On vaid asjad, millest peab aru saama. Ja mõistma, mis on hirm.
lk 66
Hirm… See jälitab inimest kogu elu, käies varjuna tema kannul. Hirm surma ees, hirm haiguste ees, hirm kaotada lähedasi ja armsamaid, kartus oma laste pärast ja hirm langeda avaliku häbi ohvriks. Need kartused ja hirmud on kõigile tuttavad — enamus normaalsetele inimestele, karta ei oska vaid hullumeelsed ja surnud. Inimesed kardavad tihti seda, mida nad on ise loonud. Nad kardavad iseennast. Ja karavad, et nende hirmust saab keegi teada, või seda, et ta ei käitu õigesti või ütleb midagi sellist, millest teised aru ei saa või heaks ei kiida. Selliste hirmude ja kartustega elatakse tavaliselt terve elu.
lk 65
Veel ei ole algust ega lõppu ja neid ei ole ka teemeistri liigutustel, kui ta teed valmistab. Iga vaikusehetk, isegi iga seisatus on osa voolust, ja kui tundub, et liikumine on peatunud, siis ainult sellepärast, et inimese meeled ei ole küllalt tundlikud. Vool ainult kasvab ja muutub, nagu vesi raudkatlas, nagu elu.
lk 29
Ma ei öelnud, mida mõtlesin: olin kuulnud oma vanemaid rohkem kui üks kord ütlevat, et kui petiseid on liikvel tavalisest rohkem, tähendab see ilmselt, et ajad lähevad halvemaks.
lk 17-18
Hariduse suur saladus on teha nii, et harjutused kehale ja harjutused vaimule aitaksid teineteisel puhata.
Jean Jacques Rousseau
lk 139
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
