…uskuda tuleb Pühasse Kahte, iseendasse ja oma võimetesse.
lk 59
This is the conclusion I have come to: if we work at it, it is alaways possible to find a rational explanation for what we don’t understand. But perhaps it is wiser once in a while to accept that we don’t understand, and stop there. To explain is sometimes to diminish. And what does it matter if I believe one thing and you believe another? We share the same end.
lk 344
You don’t get to a place by contantly moving, even if your journey is only one sitting still and waiting. Every once in a while you have to stop in your tracks and admire the view, a small cloud and a tree outside your window. You have to see what you did not see before.
lk 206
Things don’t so much end as disappear. They don’t so much begin as they turn up.
lk 300
It is a hard thing, as I said, this learning to love. But it is an even harder thing, I think, to learn to be ordinary.
lk 209
Ei, ma ei sulgu. Ma lõdvestun. Ma lasen sellel olukorral juhtuda ning enedal selles olukorras olla.
lk 56
Tänapäeval maailmas valitsev mõttelaad seostub väga tihedalt viivitamatu tegutsemisega ja on seepärast oluliselt vaesestunud. Tegevus surub mõtlemise kõrvale.
lk 165
Heitke pilk elu pealispinna alla, et leida üles seal peituvad narrused ja veidrused.
lk 51
Muidugi, kui sa lähed Tartus jooma ja ei satu ühegi tuttavaga kokku, siis oled sa tõesti kuri ja ebameedliv inimene.
lk 119
Usun teadvat, kuidas ma lõpuks aru saan, et olen nüüd ametlikult vana. See peaks olema nii, et on kevad, puud lähevad lehte, naised ajavad kasukad maha, aga mul on ükskõik. Noh, kulmgi ei liigu. Soojendan oma vanu konte päikese käes ja olen hetke mõõduka viibimise eest malbelt tänulik. Küllap ta kohe jälle läheb, see hetk, tean neid hetki küll, ei malda vanainimesega olla, tõttavad kuhugi.
lk 84