Parimad juhtumised, inimesed, asjad elus vajavad aega, mitte tõmblemist.
Palverännak Jeruusalemma vol 6
Kui te karjute “Ayib!“, siis kutsute ühiskonda appi ning inimesed sekkuvad ja lahendavad juhtumi. See on väga tõsine appikutse, kuna islam teeb ühiskonna solidaarseks; siin põrkavad ühe inimese teod kokku kogu ühiskonnaga.
lk 127
Palverännak Jeruusalemma vol 5
Palverännak Jeruusalemma vol 4
Mitte koormata teisi oma halva meeleoluga — see on vahest esimene viis väljendada halastust.
lk 190
Kütioru tillukesed asjad vol 4
Pole vähimatki tähtsust, kuhu iganes ma lähen — see, kuhu ma videviku kaudu pääsen, on kõikjal. Ja kõikjal jõuan ma lõpuks sinna.
lk 80
Kütioru tillukesed asjad vol 3
…, ja kes õppis teoloogiat. Ja samal ajal oli külas mu sõbratar Anneli, kes on tigude uurija ehk siis malakoloog. No ja siis õhtul metsapüstkojas, kui me tuld tegime ja lugusid rääkisime, arutasime, et vaat siis, teoloog on see malaka viibutaja meie ühiskonnas ja ometegi ei ole tema malakoloog, ja tigude uurija on malakoloog, kuigi võiks ju olla teoloog. Sõnad. No need sõnad.
lk 59
Palverännak Jeruusalemma vol 3
Tärkas usaldus, ilmenes, et tühjusesse hüppamise hirmust välja tegemata võimaldab pääseda teisele poole peeglit: meie hirmud on peaagu alati ilma tõelise aineta.
lk 120
Kütioru tillukesed asjad vol 2
naine, 34-aastane
väsinud unistamast, otsib
üht maja, kõik on juba
olnud, mööbel ootab
võõras aidas oma aega või
lõplikku unustust;
mees on võõras, muld
vaid oma, istutab taimi
sinnaja tänna; valvama peab, et
keegi kogemata kombel
maha ei niidaks
lk 33
Palverännak Jeruusalemma vol 2
Mõttetu on muretseda probleemide pärast, mis meid ees ootavad, veelgi mõttetum on muretseda nende pärast, mis on juba käes.
lk 117
Kütioru tillukesed asjad vol 1
Igalühel on oma maailm ja maailma kese, omad värvid ja lõhnad ja valgused ja soojused; ja mitte keegi meist ei pääse iial päriselt teise omasse; ükskõik kelle teise omasse, ei teise inimese omasse, ammugi mitte taime või looma või soojuse või niiskuse või kivi omasse. Ikka see üksildus keset lõpmatut osadust.
lk 16
Palverännak Jeruusalemma vol 1
Ei, ei, meie reeglid on väga täpsed. Siin ei tohi viie kilomeetri raadiuses olla ühtegi meesterahvast.
lk 87
Igavuse filosoofia vol 11
Jääme kõlkuma lapsepõlve ja küpsuse vahele, igavasse puberteeti, ning puberteet on igavust täis.
lk 187
Igavuse filosoofia vol 10
Igavuse filosoofia vol 9
Acedia kirjeldused, mis on ennkõike tuntud hilisantiikaja ja keskaaja kristlike mõtlejate loomest, sobivad paljus kokku sellega, mida me tunneme kui igavust, mille olemuslik joon on ükskõiksus ja jõudeolek. Oluliseks erinevuseks on see, et acedia on eelkõige moraalne mõiste, see-eest “igavus” tähendab tavakasutuses pigem psühholoogilist seisundit. Teiseks eristab neid see, et acedia‘st said osa vähesed, aga igavus puudutab masse.
lk 50-60
Igavuse filosoofia vol 8
Võime täheldada, et situatsiooniigavusel ja ekstentsiaalsel igavusel on erinevad sümboolsed väljundid ehk pigem: kui situatsiooniigavus väljendub haigutamises, toolil nihelemises, käte ja jalgade sirutamises, siis sügav eksistenstiaalne igavus on väljendusvaene. Situatsiooniigavuse puhul paistab kehakeel näitavat, et igavuse ikke saab endalt eemale heita, nihelda ennast vabaks ja minna edasi. Eksistentsiaalse igavuse väljunditus aga sisaldab implitsiitselt, et seda igavust tahteaktiga ei võida.
/…/
Tegelikult aitabki toolil nihelemine, kui loengul või koosolekul on igav; aitab ka ärasõit, reis. Nii saab igavuse vastu ajutist leevendust.
lk 50-51
