Suur Tõll vol 3

Kui sa vahel kuuled, kuidas meri sõbralikult kohiseb või tuul nurmed mahedalt sahisema paneb, või siis jääd kuulatama tirtsude sirinat või mesilaste suminat, ehk siis lume tuhmi krudinat talvel — siis on kohe selge, et Tõll on kuskil siinsamas, päris ligi. Heas või halvas tujus, see pole tähtis, aga igal juhul alles. Sina ise võid küll vahel oma lolli aruga kuhugi ära minna ja mitte tagasi tulla, aga Tõll mitte. Tema muudkui mühiseb omaette ega kao oma kodukandist kuhugi.
Mitte ealeski.
Ja see teeb meele rõõmsaks ja täidab rinna rahuga.

lk 49

Suur Tõll vol 2

Aga ega teda ei lastud kaua leinata. Vaenlane oli jälle maale tulnud. Sa ei saa rahus künda ega maja ehitada, sa ei saa oma naistki leinata nagu kord ja kohus, sest va sitavaresed ei anna sulle minutikski rahu, muutkui tulevad! Nemad ju ei künna ega ehita maju, nemad ei leina oma surnuidki. Ei! Kus sa sellega! Milleks neile küntud põld, nemad ei külva ega lõika, ei mõista leibagi küpsetada, õgivad ainult kokkuröövitud vara. Ja maju pole neile kah tarvis, sest nemad ju kodus ei püsi, neil polegi kodu, nad ei teagi, mis ilmaime see selline on. Jooksevad aina ringi, nagu lehm, keda parm on saba alt hammustanud.
Noh, ja surnuid ei leina and ammugi! Kes hukkus, see kukkus, hakka sellepärast sõjavankrit seisma jätma! Las raibe vedeleb!.
Sellised nad on. Koledad. Tüütud. Ise ei oska elada ja teistel ka ei lase.

lk 33