Surmamõistetu märkmed vol 1

Hirm… See jälitab inimest kogu elu, käies varjuna tema kannul. Hirm surma ees, hirm haiguste ees, hirm kaotada lähedasi ja armsamaid, kartus oma laste pärast ja hirm langeda avaliku häbi ohvriks. Need kartused ja hirmud on kõigile tuttavad — enamus normaalsetele inimestele, karta ei oska vaid hullumeelsed ja surnud. Inimesed kardavad tihti seda, mida nad on ise loonud. Nad kardavad iseennast. Ja karavad, et nende hirmust saab keegi teada, või seda, et ta ei käitu õigesti või ütleb midagi sellist, millest teised aru ei saa või heaks ei kiida. Selliste hirmude ja kartustega elatakse tavaliselt terve elu.

lk 65

Vesi mäletab vol 3

Veel ei ole algust ega lõppu ja neid ei ole ka teemeistri liigutustel, kui ta teed valmistab. Iga vaikusehetk, isegi iga seisatus on osa voolust, ja kui tundub, et liikumine on peatunud, siis ainult sellepärast, et inimese meeled ei ole küllalt tundlikud. Vool ainult kasvab ja muutub, nagu vesi raudkatlas, nagu elu.

lk 29

Ime

ei, ei, see ei saa olla juhuslik olla, kui kõik oleks juhuslik, hülgaks universum meid täielikult. aga ei hülga. see hoolitseb oma kõige haavatavamate olendite eest moel, mida me näe. andes näiteks vanemad, kes jumaldavad sind pimesi või vanema õe, kes tunneb süütunnet, et ta on normaalne. ja väikese kähiseva häälega poisi, kelle sõbrad on ta sinu pärast maha jätnud. ja isegi roosajuukselise tüdruku, kes sinu pilti oma rahakoti vahel kannab. äkki on kõik loterii, aga lõpuks viib universum kõik tasakaalu. universum hoolitseb kõikide oma lindude eest.

lk 213

Õpetajate tarkusepärlid vol 3

Õpetamine on kurnav töö. Aga ma ei osanud oodata, et see on ka emotsionaalselt kurnav. Kõige lihtsam lahendus sellele dilemmale oleks olla õpilastele emotsionaalselt kättesaamatu… Hea õpetaja seda ei tee. Hea õpetaja peab osalema emotsionaalsetes hetkedes. Ma ei saa üht osa endast välja lülitada, kui ma klassi ette lähen. Mu õpilased saavad kas terve proua Beari või mitte kedagi.
Allison L.Bea, 6. klassi õpetaja Ohaiost, tsitaat raamatust “What To Expect In Your First Year teaching” (1998)

lk 19