–
nüüd vanas eas mõtsin minna rahulikult hulluks
ega küsi enam kopikatki selle eest
ja hinged vaenulikult seadmust mööda
ja mina leplikult andmata omalt poolt alla
oma parimat äratundmist mööda
lk 24
nüüd vanas eas mõtsin minna rahulikult hulluks
ega küsi enam kopikatki selle eest
ja hinged vaenulikult seadmust mööda
ja mina leplikult andmata omalt poolt alla
oma parimat äratundmist mööda
lk 24
Loomaaias oli hiigla tore. Esimeses puuris oli palju heina. Teises kõrged põõsad. Kolmandas kivid ja vana autokumm. Neljandas oli loom ka.
lk 95
/…/
minu töökoht
siin juba istub keegi
oi palun vabandust kohe lähen ära
kuid see pole minu koht
see on töö koht
kui arvuti su laseb ligi
siis istu aga edasi
lk 10
“Me olime lahutamatud nagu kaks eri laenguga osakest aatomis.”“Ah?”“Vabandust. Nagu magnet ja külmkapiuks.”
lk 84-85
Ükspäev ütles mees, et vanusega kaasneb selline hea teadmine, et küll asjad kuidagiviisi ikka lahenevad.
3
“Ma imetlen seda, kuidas te sööte nii palju ja olete sealjuures nii sale. ““Selle nimi on noorus. Mäletate?”“Jah. Inimene tunneb end kõivõimsana ja äkitselt — piisab tühiseimast asjast — saab aru, et kõik on läbi.”
lk 39
Kui Sul on raske, rända ning otsi edasi — ehk leidub veel mõni nurgake, mida inimesed pole ära saastanud.
lk 66
Kus iganes ma ka ei ole, ükskõik, millises paigas
maa peal, varjan inimeste eest veendumust,
et ma pole siit.
Justkui oleksin siia saadetud,
et ammutada võimalikult palju
värve, maitseid, helisid, kõhnu,kogeda
kõikke inimlikku,
kanda kogetu
võluregistrisse ja viia see sinna,kust
olin tulnud.
lk 321
Aadam ja Eeva lugesid raamatut ahvist,
Kes hüppas oma emandat jälejendades vanni
Ja hakkas kraane keerama: appi kuum!
Hommikumantlis proua jookseb kohale oma lopsakate valgete
Helesiniste versoontega rindade vappudes.
Päästab ahvi, istub tualettlaua taha.
Kutsub teenijanna, aeg sättida end kirikusse minekuks.
Ja mitte ainult üksenes sellest ei lugenud Aadam ja Eeva,
Raamat paljastel põlvedel.
Need lossid! Need paleed! Need pilvelõhkujad!
Planetaarsed lennuväljad pagoodide vahel!
Aadam ja Eeva vaatasid teineteisele otsa, naeratasid,
Aga kahtlevalt (saad olema ja saad teada),
Ning Eeva käsi sirutus õuna võtma.
lk 248
Naljakad tegelased need linnud, talv on kõige parem aeg. Siis saad rahulikult magada ning keegi ei sega. Kuigi ühes asendis kaua lamades võib hakata külg valutama.
lk 52
Tahad kuulda, kuidas on elada vanas eas?
Sellest maast pole teada suurt midagi.
Enne kui jõuame sinna ise, tagasipöördumatult.
/…/
lk 260
Inimesed (anna andeks, et Sinu suguvõsast nii halvast kõnelen) on palju õelamad kui mis tahes muud loomad. Tead, teised loomad polegi tegelikult õelad. Mõnikord peavad nad olema tugevad, vaprad, kohati isegi julmad, et kuidagi süüa leida. Aga kurjad oskavad olla vaid inimesed.
lk 46
Kui mööda Rapla lörtsiseid tänavaid lapsekäru lükkasin, ise magamata öödest üsna otsakorral, ütles mu ema ükskord, et oma laste eest hoolitsedes hoolitseme tegelikult ka sellesama lapse eest, kes me kunagi olime.
lk 197
Ka traagikal on oma humoristlik pool ning tegelikkus on teatavasti parim satiirik.
lk 372