… igapäevase distsipliini tegu peaks olema hooliv.
lk 237
Tähtis on teha midagi iga päev – püsivalt -, nii jõuad usalduseni, et oled enda jaoks vankumatult olemas.
lk 237
Tihtipeale kasvatatakse last häbil põhinevat distsipliini kehtestades – teda karistatakse, sest ta käitub “halvasti”, ja teda mõistetakse hukka või tõrjutakse. Enesereetmise asemel valime nüüd uue harjumuse kujundamise ja kui tõestame endale, et oleme hoolitsemist väärt, arendame eneseusaldust ja vastupidavust.
lk 236
Teine põhitõde on distsipliini armastamine. See tähendab iseendaga piiride kehtestamist ja nendest püsivat kinnipidamist.
lk 236
Ümberkasvatamise esimene põhitõde on emotsionaalne regulatsioon ehk oskus hallata tundeseisundeid. Emotsionaalne regulatsioon on võime tulla stressiga toime paindlikul, sallival ja kohaneval moel.
lk 236
Enese armastamiseks tuleb ennast näha – ja selleks et pakkuda endale kõike seda, mida teistelt pole võimalik saada, tuleb ennast armastada.
lk 233
Sageli taipame midagi uut just kannatades, kogedes segadust ja tuska teadlikuks saamise teekonnal.
lk 231
… sageli kerkivad virgumiskogemused esile kas tunnete keerises, looduse keskel või mõne (kõige avaramas mõttes) vaimse praktikaga tegelemisel.
lk 231
Elu muutus talumatuks, vanad ja uued vaevad muudkui kuhjusid, nii et enam polnud muud valikut, kui asuda kõnetama neid, mis oled nii käest ära, et pidasin neid juba normaalseks.
lk 232
Selleks iseendaga tehtav töö seisnebki: tuleb luua ruum, mis võimaldab kõigil olla nähtud ja kuuldud ning väljendada ennast autentselt.
lk 230
Eneseleidmisel on tähtis õppida ültema “ei” ja mitte kõigega nõustuda. Kõige lahkem asi, mida saad iseenda ja lähedaste heaks teha, on õppida ütlema “ei”.
lk 210
Kui õpime piire kehtestama, tekib ruum, kus olla mina ise, koos teistega, kes on samut nemad ise.
lk 208
Meie tuumvajaduste pidev rahuldamatus tekitab viha ja vimma. Kõik see põimub süütunde ja hirmuga hüljatuse eest, mis hoiab meid emotsionaalse sõltuvuse nõiaringis.
lk 208