Nimelt näitavad paljud uurimused, et kvalitatiivselt teistugusesks ja produktiivsemaks mõtlemisprotsessis piisab sellest, kui küsime endalt, miks [traagilised] sündmused juhtusid, mitte aga kuidas need juhtusid.
lk 104
Nimelt näitavad paljud uurimused, et kvalitatiivselt teistugusesks ja produktiivsemaks mõtlemisprotsessis piisab sellest, kui küsime endalt, miks [traagilised] sündmused juhtusid, mitte aga kuidas need juhtusid.
lk 104
Vajadus iseenda ja oma identiteeti uuesti määratleda kaasneb paljude trauma- ja kaotusekogemustega.
lk 88
Soovitav on mõelda järgmistele küsimustele: millised on inimese eelnevad kogemused samasugustes olukordade? Mis kartused, kahtlused, lootused ja ootused võivad tal selles olukorras olla? Mis tema elus veel toimub? Kuidas on tema päev siiani kulgenud? Mil viisil võivad mingid muud suhted ta reaktsioone mõjutada?
lk 76
Üksildus ja sotsiaalne isolatsioon nõrgestavad meie suutlikkust vaatepunkti vahetada, mistõttu me teeme sagedamini suhtluses väärsamme või paistame kohatu, üliinnnuka ehk ka liiga eemalolevana.
lk 69
Esiteks muudab üksildus meid iseenda ja ümbritsevate inimeste suhtes ülemäära kriitiliseks ja sellest johtuvalt hindame me oma olemasolevaid suhteid liiga negatiivselt – see kõik mõjutab meie suhtlemist teiste inimestega. Teine ja ükskilduse üks salakavalamaid mõjusid on see, et üksildus paneb meid käituma enesehävituslikult, vähendades veelgi meie sotsiaalsete sidemete kvaliteeti ja kvantiteeti. Tagajärena jäävad kiud, millest meie “suhtlemismusklid” koosnevad – meie sotsiaaldsed ja suhtlemisoskused, oskus näha asju teise inimeses vaatenurgast, empaatiavõime ja võime mõista teiste inimeste tundeid – , üha nõrgemaks ja hakkavad meid alt vedama just siis, kui me neid kõige rohkem vajame.
lk 48
Selle põhjuseks on desensitisatsiooniks (tuimastumiseks) nimetatav psühholoogiline protsess. Mida rohkem me ebamugavana või ebameeldivana tunduvas situatsioonis viibime, seda rohkem me sellega harjume ja seda vähem see meid häirib.
lk 42
Kui valgustatuks meile ka ei meeldiks oma ühiskonda pidada, näitavad meie tegelikud teod, siis kui jutt on meist erinevate inimeste aktsepteerimisest, midagi muud.
lk 38
Pärast tõrjumist ei pruugi alati olla lihtne saada sotsiaalset toetust lähedastelt sõpradelt ja inimestelt, keda me usaldame, kuna nad kalduvad meile tõrjumisega tekitatud valu alahindama. Kõik me oleme kehvad nii iseenda kui teiste sisemise ja füüsilise valu hindajad (kui me just ei juhtu ise samal ajal samasugust valu kogema).
lk 38
Mõnikord saavad meie suhtlusringkonnad aru enne, kui me seda ise taipame, et oleme neist välja kasvanud.
lk 33
Puutudes kokku tõrjumisega tööl, tuleks üritada aru saada, kui palju on see ajendatud negatiivsetest või kiusamist soosivast firmakultuurist, ambitsioonide ja rivaliteedi väljaelamisest või püüdest meeldida ülemustele ja juhtidele.
lk 31
Tõrjutus võib tekitada nelja laadi emotsionaalseid haavu ning need kõik võivad vajada mõningast emotsionaalset esmaabi. Need on püsivad seesmised valud, viha ja agressiivsed tungid, enesehinnangu langus ja kuuluvustunde kahjustus.
lk 27
Paljud harjumused, millega me kokku puutume, on kas meile olulise tähtsusega või korduvad (nagu koolis või töökohal kiusamine) või siis mõlemad. Sellistes olukordades on suur oht, et emotsionaalsed haavad jäävad ravimata.
lk 26
Kõige sagedasemad põhjused, mis meid armastuses (või ka töökoha taotlejana) kõrvale jäetakse, on üldise keemia puudumine või siis ei vasta me sel hetkel konkreetse inimese või firma vajadustele või ei mahu me otsitavale isikule esitatavate kitsaste nõuete raamidesse – seega sugugi mitte meie mingi otsustava vale sammu või mingi fataalse iseloomuvea tõttu.
lk 22
Lisaks sellele, et me tõrjumist tarbetult isiklikult võtame, kaldume seda ka liigselt üldistama, olgugi, et selleks pole alust (näiteks mõtleme: “Minuga juhtub alati nii” või “Mina ei leia endale kunagi kedagi”), või laskume asjatusse enesekriitikasse, et kui oleksime teinud üht-teist teisiti, saanuks tõrjumist vältida.
lk 22
Sügav või korduv tõrjumine mõjub äärmiselt kahjulikult enesehinnangule. Tegelikult piisab ainuüksi minevikus aset leidnud tõrjumise meenutamisest, et enesest lugupidamine ajutiselt langeks.
lk 21