Vanadus algab siis, kui tööelu inimesed vabastab — tundku nad end siis vanana või mitte.
lk 175
Vanadus algab siis, kui tööelu inimesed vabastab — tundku nad end siis vanana või mitte.
lk 175
Palgatöö ja elukutse on industriaalajastul saanud elamise teljeks. /…/ Täiskasvanuelu kulgeb täiesti palgatöö märgi all — ja mitte ainult aja tõttu, mida töö nõuab, vaid ka sellepärast, et inimene mõtleb töö peale ja planeerib seda ka väljaspool tööaega, enne ja pärast tööd.
lk 174-175
Elu raskuskese kandub töökohast uutmoodi elulaadide ja elustiilide kujundamisse ning äraproovimisse.
lk 122
Ja kui sa hakkad uskuma, et sinu töö on tähtsam kui kellegi teise oma või et sa oled ainus, kes suudab seda teha, või et maailm ei saa ilma sinu erakordse panuseta hakkama, siis on sul aeg tagasi tõmbuda ja tomateid kasvatada – või vähemalt võtta pikk puhkus — et häälestuda taas sellele, milleks sa tegelikult siin oled.
lk 115
Juba 1820. aastal kirjutas saksa arst H.Hufenland, et ükski laisk inimene pole saavutanud kõrget iga. Töörütm loob füsioloogilise rütmi. Järjekindel töö ja puhkuse vaheldumine avaldab inimorganismile positiivset mõju. Pingeliselt töötavad koed uuendavad ja taastuvad kiiresti.
lk 256
Lisaks sellele teiseneb töö roll – tegevusest, mida teeme omal algatusel, muutub see kohustuseks.
lk 175
Origami ilu seisneb selles, et see on kontorisõbralik ja täiesti tasuta ajaviide.
lk 130
Mis nad minu tunnist mäletavad – peale selle, et oli üks vanamutt seal ees, kes korda nõudis ja karjus?
lk 295
Aga eile ma korraga nägin kogu ajajoont, oma elu seal klassi ees. Õpilased tulevad ja lähevad, istuvad oma pikkades ridades, käivad tahvli ees, lahkuvad lõpuks koolist ja uued tulevad peale. Mina seisan ikka klassi ees ja räägin midagi.
lk 295
Mittemidagitegmine on iseenesest juba mässuline akt ajal, mil meid painavad töö ja rutt.
lk 80
Kulgemise tegevused tekitavad meeleseisundi, mida iseloomustavad rõõm, ajataju kaotus ja eneseunustus.
lk 24
Kontrolli puudumine mis tahes süsteemis tekitab pinge. Miski pole igavam kui olukord, kus teame, mida peaksime tegema, aga ei saa seda teha (või meid ei usaldata selleks).
lk 22-23