Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.
lk 182
Lingvistiline mets vol 18
Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi.
lk 180
Lingvistiline mets vol 15
Kuid internetieelsed inimesed jäävad alati taga igatsema seda kummalist aega, neid pisikesi võluvaid ajahetki, kus inimene oskas veel olla päriselt iseeendaga, mobiiltelefonide-eelset teadmatust, anonüümsust ja isikliku ruumi olemasolu, võib-olla isegi kolhoosikorda.
lk 162
Häkkerijaht vol 1
Kloostripäevik vol 6
Võime oma ilmalikustamisest palju rääkida, kuid me ei saagi teada, kui oluliseks muutub inimesele püha ruum, kui neid ruume enam ei ole. See on ruum, kus ei pea rääkima, ei pea kuulama, ei pea midagi.
lk 91
Kloostripäevik vol 5
Tähtis pole mitte religioon või konfessioonide erinevused, vaid see, et inimesel on võimalik minna paika, kus “maailm lõugab teiselpool seda ust”.
lk 91
Proua O imekspanemised vol 2
Proua O-d tabas nüüd tihti tunne, et ta ei ole õiges kohas. Kõige ilmekamalt tuli see tunne esile keset juulikuist kuuma kivilinna. Sellisel hetkel proua O teadis, kus on õige koht: maal taimede hulgas, inimtühja ranna liival või merekivide vahel või leebes lainetuses aeglaselt ujumas.
lk 59 – 60
