Kurjus on paigalseis, nagu vannis oma mustas pesuvees ligunemine, on soe ja mõnus.
lk 174
Kurjus on paigalseis, nagu vannis oma mustas pesuvees ligunemine, on soe ja mõnus.
lk 174
… sest igale suuremalegi uuestisünnile järgneb tagasilööke, ehk mitte nii sügavaid kui varem, kuid siiski.
lk 154
… ootamine on õnnistav tegevus ka siis, kui see mõnikord lausa vihale ajab. Kui Jumal paneb ootama, siis oota tänus ja ole vait.
lk 106
Iga mees on munk sündimisest saadik. Kui ta ei lase kolmandal jalal oma mõistust tumestada ega meheliul edevusel oma teadmistega hiilata, pole ming noviitsiaaega vaja.
lk 103
Raud ei ole inimene, ta on kõva, aga paindlik, inimene pole kumbagi. Inimene ei anna järele, ei paindu, uhke oma kõvaduse üle, aga tegelikult lödi.
lk 77
Võime oma ilmalikustamisest palju rääkida, kuid me ei saagi teada, kui oluliseks muutub inimesele püha ruum, kui neid ruume enam ei ole. See on ruum, kus ei pea rääkima, ei pea kuulama, ei pea midagi.
lk 91
Tähtis pole mitte religioon või konfessioonide erinevused, vaid see, et inimesel on võimalik minna paika, kus “maailm lõugab teiselpool seda ust”.
lk 91
… sest ainult noorena saab olla sedavõrd dogmaatiline, kuid ma ei hakka ütlema, et need mõlemad lähevad mööda, nii dogmaatilisus kui noorus.
lk 77
Kui inimene loobub toiduorjusest, siis on ta ilmeselt kõigist muudest orjustest juba prii.
lk 67