Huvitav, kas see, kui enam kusagile minna ei oska, on tõeline häda?
lk 51
On asju, millel ei ole arvu. Kui palju valgust on valguses, kui palju pimedust pimeduses. Kui palju päikest kuus, kuus päikest.
lk 44
Just sääsed vusserdasid ära meie kultuuri, kuna nad ei ole lasknud inimesel mitte millesegi süveneda. Talvel ei saa ühe koha peal pikalt mõtiskleda, hakkab külm, suvel ei anna sääsed rahu. Nii ei ole eestlastel oma ajaloo vältel olnud kuigi palju aega asjade üle rahulikult järlele mõelda. Kümme tuhat aastat on eestlastel kogu aeg olnud tuli takus, eesti filosoofia on sündinud n-ö jooksu pealt.
lk 179
Tegelikult lastega ongi nii, et neile peab asju sada korda õpetama ja mõnikord saavad need selgeks alles siis, kui neil endal lapsed tulevad. Kui siiski.
lk 88
Verivorst, Õ-täht ja tedremuna – kõik need lopergused süsteemid on võtmeks eestlaste võluvalt omapärase mentaalsuse juurde.
lk 76
Igasuguste detailirohkete rõivatükkide triikimise põhireegel on: väiksemalt suuremale.
lk 68
Aga – inimesed on erinevad ja nad on seda kohe. Kohe väiksest peast. Eriti väiksest peast. Edasi lähevad üha ühesugusemaks ja surnust peast on juba üsna sarnased.
Seetõttu on laiskusel, seanahavedamisel ja molutamisel inimliigi püsivuse seisukohalt kahtelmata üpris oluline roll.
lk 201
Üllatas hoopis see, kui pgnpgnpgna erinevad, omanäolised, isevärki ja lahedad elukad need alles kooli minevad (õigemini veel päriskooli minemata) lapsukesed ikkagi on. Koolist välja tulevad nad kaks korda oma senise eluea jao aastate pärast palju ühesugusematena.
Mehed aga ei ole ühestki otsast alfa ja oomega, nad võivad olla ka beeta või delta või gamma, minugipoolest kas või väike müü.
lk 61
Nii et ma tahan öelda, et otsus on üks hea asi. Kui hakkabki kuidagi kiiva kiskuma, saab ju alati uuesti otsustada.
lk 51
Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid.
lk 198