Kui mööda Rapla lörtsiseid tänavaid lapsekäru lükkasin, ise magamata öödest üsna otsakorral, ütles mu ema ükskord, et oma laste eest hoolitsedes hoolitseme tegelikult ka sellesama lapse eest, kes me kunagi olime.
lk 197
Kui mööda Rapla lörtsiseid tänavaid lapsekäru lükkasin, ise magamata öödest üsna otsakorral, ütles mu ema ükskord, et oma laste eest hoolitsedes hoolitseme tegelikult ka sellesama lapse eest, kes me kunagi olime.
lk 197
Ka traagikal on oma humoristlik pool ning tegelikkus on teatavasti parim satiirik.
lk 372
Maja ehitamise peale tagasi vaadates tuleb möönda, et tegelikult ei ehitata maju betoonist ja rauast, vaid inimste närvidest ja headest suhetest ja pühendumusest.
lk 266
Majanduslikust vaatenurgast võiks öelda, et teatul määral edukas kaasaegne inimene, kes võib valida mitme elustsenaariumi vahel, optimeerib oma elu sellega, et võrdustab erinevate tegevuste piirkasu ning see tähendab väem stabiilset kooselu ja vähem lapsi sellest kooselust.
lk 341
Me ei poolda ei assimilatsiooni, kus kaotakse oma identiteet ning tuntakse häbi päritolu tõttu, ega ka isolatsiooni, kus ollakse uue kodumaa ühiskonnast ära lõigatud. Kõigepealt tuleb austada vastuvõtva riigi seadusi. Teiseks tuleb ära õppida keel. Kolmandaks tuleb olla kasulik ühiskonnale, kus elatakse.
lk 278
Kõik olevused tormavad ajast seitsmepenikoormasaabastega ette. Aeg kipub maha jääma, kuhugi teekäänaku taha ära kaduma.
märts
Kui pole käepärast kalendrit ja kella, juhtuvad ajaga imelikud lood. Vahel möödub see aeg hirmus ruttu. Siis hästi aeglaselt. Ühel hetkel aga tundub, et aega pole üldse olemas. See tunne tuleb õhtul, hämaruses.
oktoober
Hämmastav, aga kui inimene eraldub palveks ja piirab end sealjuures nii palju, kui saab — söömises, unes ja teiste inimestega suhtlemises —, kui ta ei lase pähe tühiseid mõtteid ega südamesse kiretundeid, avastab ta õige ruttu, et maailmas on peale tema ja teiste inimeste veel Keegi.
lk 96–97
Armastuses tähendab vaadata ennast,
Nagu vaadatakse meile võõraid asju,
Sest sa oled vaid üks paljudest asjadest.
Ja kes nõnda vaatab,
ehkki ise seda teatmata,
Ravib oma südame mitmest murest,
Lind ja puu lausuvad talle: sõber.
/…/
lk 46
“Isad, kujutlege,” rääkis ta, “hing tahab minna Jumala juurde, aga mingi väike elektriline asjandus surub teda vägisi kehasse tagasi!”
Isa Nafanail südamestimulaatorist
lk 74
Tegelikult on lugemine bioloogilisest vaatenurgast pigem ebaloomulik tegevus. Inimesel ei ole selleks — erinevalt kõnelemisest — mingeid eeldusi, ütleb Berliini Vaba Ülikooli neurokognitiivse psühholoogia professor Arthur Jacobs. “Lugemine on raskelt õpitav käsitöö, ajutöö ja iga aju ei ole ühesugune.”
lk 188
Kuulsad “kuldajastud” on alati paistnud silma sellega, et nende vundamendis oli alati parajas vahekorras stabiilsust ja paindlikkust, sest ilma stabiilsuseta ei ole kestvust ning ilma paindlikkuseta ellujäämisvõimet.
lk 25