Põhiline töövahend, mida me eluprobleemide lahendamiseks vajame on distsipliin. Ilma distsipliinita ei suuda me midagi lahendada.
lk 13
Põhiline töövahend, mida me eluprobleemide lahendamiseks vajame on distsipliin. Ilma distsipliinita ei suuda me midagi lahendada.
lk 13
Põhjuseks on siin tõsiasi, et laisk osa “minast” on hoolimatu ja valelik ning püüab end alatul kombel meie eest maskeerida …
lk 286
Pole just eriti imekspandav, et me haigestume ja sureme; küll aga on tõesliselt imekspandav, et ei haigestu väga tihti ega sure väga ruttu.
lk 249
Ükskõik, mida me ka kellegi teise heaks ei tee, teeme seda põhjusel, et see rahuldab mõnda meie oma vajadustest.
lk 117
Armastus pole lihtsalt andmine, armastus on mõistlik andmine, ja ka mõistlik andmata jätmine. Samuti mõistlik kiitmine ja mõistlik kritiseerimine; mõistlik vaidlemine, võitlemine, uurimine, tõukamine ja tõmbamine lisaks hellitamisele.
lk 112
Tasakaalustamine on üks distsipliini vorme just seetõttu, et loobumisakt tekitab valu.
lk 67
Kui kõht käib läbi, on inimene rahul ja kui kõht on kinni, on selle omanik õnnetu. Nii lihtne see ongi.
lk 152
See, kes oma tervise eest hästi hoolitseb, peaks olema oma maitseelamustega kokkuhoidlik,
peaks eemale peletama mured, leevendama kirgi, ohjeldama tundeid, hästi hoolitsema oma elujõu eest, olema napisõnaline, võtma edu ja ebaõnnestumisi kergelt, ignoreerima kurbust ja raskusi, loobuma rumalatest ambitsioonidest, vältima suuri rõõme ja ebameeldivusi rahustama oma nägemist ja kuulmist ning järgima oma sisemist rütmi. Kuidas saab jääda haigeks, kui ei väsita oma vaimu ega vaeva hinge? Seega see, kes toidab oma loomust, peaks sööma ainult siis, kui on näljane ning mitte end toitu täis toppima. Ja jooma peaks ta ainult siis, kui on janu ja mitte end jooki täis kaanima. Tuleks süüa vähe korraga ja pikkade vaheaegadega, mitte liiga palju ja kogu aeg.
lk 280
Sest ainult siis, kui teie käed ja jalad on vabad ning keha tunneb end hästi, võib ka teie süda ennast hästi tunda.
lk 245
Elu on kord selline, et “kuu ei ole alati ümmargune, lilled ei ole alati ühtemoodi kaunid ja head sõbrad ei saa igal ajal kokku”.
lk 243
Kiirus on täiesti kohatu, sest vestluskunst eksisteerib ainuüksi niisuguste inimeste ühiskonnas, kes on läbi imbunud jõudeaja vaimust, selle kergusest, huumorist ja peenete nüansside hindamisest.
lk 242