Luuser pole kunagi olnud keegi, kes ebaõnnestub, vaid keegi, kes ei proovi.
lk 371
Kas me oleme loomade kodustamise küsimuses ikka täiesti kindlad? Kas me ei hakka seda tulevikus omamoodi orjapidamiseks pidama? Aga kuidas seda nüüd lõpetada, kui maailm on nii paksult täis koeri ja kasse, kes ennast ise toida ei suuda? Neid lihtsalt vabaks lasta ei oleks inimlik. See peak olema ühisotsus: praegusest hetkest alates ei mingeid lemmikloomi enam.
lk 20
Kuidas a saan selle olukorraga tõhusalt toime tulla? Mida ma võiksin asja parandamiseks teha? Kust ma võiksin nõu või abi saada? Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Kui juhtub kõige hulle, mida ma siis saaksin sellega toime tulemiseks teha? Mida ma saaksin ette võtta või millist abi/nõu ma võiksin küsida?
lk 155
… kui hoiate neist mõtetest kinni, siis kas see aitab teil olla see, kes te tahate olla, ja teha seda, mida tahate teha?
lk 125
Püüa piire kehtestada ilma selgitusi jagamata, siis on sind raskem neist loobuma veenda.
lk 33
… pole olemas rõõmu, mida võiks võrrelda sellega, kui sa oled iseenda moodi veider ja kummaline mina …
lk 344
Kui tahame loobuda iseenda hukkamõistmisest, siis peame sama tegema ka teiste puhul. Mida enam näitame oma kaasteeliste peale näpuga ning tembeldame neid viletsaks või madalamaks, seda enam juurutame hukkamõistva mõtlemise harjumust.
lk 125
Kes ma olen, et talle öelda, et ta peab järgima oma südant, kui ma isegi oma südamega eesnimepõhiselt tuttav pole?
lk 186
Kui see aga tõesti juhtub – kui me tõepoolest asja vussi keerame -, siis ei ole meie mõistus sugugi nii lahke.
lk 121
Kuid usu mind: lühiajaline ebamugavustunne on alati väärt pikaajalisi terveid suhteid.
lk 29