… olenemata sellest, mis soost te olete, väärite avatud ja mugava poosi võtmist ning omaenda õiglast osa ruumist.
lk 190
… olenemata sellest, mis soost te olete, väärite avatud ja mugava poosi võtmist ning omaenda õiglast osa ruumist.
lk 190
Kui tunneme, et meil ei ole mõjujõudu või et oleme alluva rollis, tõmbame end kokku, tõmbume pingule, koomale, teeme end väiksemaks (surume käed vastu külgi, rindkere vajub kössi, õlad längu, pea longu, keha lonti.) Samuti kasutame vähem žeste ja vaoshoitud kõnet — me kõhkleme, kiirustame, meie hääleuatus on väike, hääl ise kõrge ja nii edasi. Mõjujõu puudumine kammitseb isegi meie näoilmeid — selle tõestuseks on krampis näolihased, näiteks kokkusurutud huuled.
lk 182
Ja siit ka mu isiklik lootus: kuna isiklik mõjujõud on lõpmatu ega nõua meilt mingilgi moel kellegi teise üle kontrolli omamist, ei tunneta me ka, et see võiks otsa saada. Me ei tunne, et peame selle säilitamise nimel võistlema. See kuulub meile, mis ka ei juhtuks. Keegi teine ei saa seda ära võtta. See teadmine, see arusaam õhutab meie soovi seda jagada, aidata teistel sellesama teadmiseni jõuda. Nii ma usungi, et erinevalt sotsiaalsest mõjujõust muutub isiklik mõjujõud nakkavaks. Mida rohkem me seda iseenda sees tunneme, seda suurema tõenäosusega tahame aidata ka teistel sedasama tunda.
lk 166—167
Kui tunneme end mõjukana räägime aeglasemalt ja võtame endale rohkem aega. Me ei kiirusta. Me ei pelga teha pause. Tunneme, et meil on õigus sellel ajale, mis meile kuulub.
lk 182
Ole oma inimestele hea kaaslane. Seisa nende eest ja ole neile toeks.
Aita neil kasvada ja ära hoia neid kinni. (Simmo Soomets)
lk 117
Seda nähtust nimetakse rambivalguse efektiks (spot-light effect) ning see on üks kõige püsivamaid ja levinumaid egotsentrilisi eelarvamusi—tunne, et inimesed pööravad meile rohkem tähelepanu, kui nad tegelikult seda teevad … ja enamasti halval, mitte heal moel.
lk 145
Kui kokku võtta, siis tööõnne valemis on kolm komponenti. Esiteks, et tööl oleks tähendus ja positiivne mõju teitstele inimestele või ühiskonnale (südame komponent). Teiseks, et tööst jääks nähtav ja ajas püsiv jälg (mammuti komponent). Ning lõpuks ootus, et kogu töö olemus ja keskkond vastaksid võimalikult täpselt inimesele kui tervikule, nii tema tugevustele kui ka nõrkustele, aga kindlasti väärtustele ja unistustele
lk 80
Ja siis juhtub see, et me kas alavaääristame seda, mida me teeme, öeldes endale, et see ei ole tegelikult väärtuslik, või siis eirame põhjusi, mis võimaldavad meil seda teha—
ütleme endale, et oleme petturid, kellel õnnestus mingil moel tähelepanu alt välja jääda, ja me ei ole sellist õnne ära teeninud.
Samavõrd, kuivõrd me ei väärtusta oma edu, võimendame me oma ebaõnnestumisi. Vajame vaid ühtainsat pettumust, et saaksmine endale kinnitada—olen pettur.
lk 118
Nagu üks tark inimene kunagi sõnastas:halvad asjad juhtuvad sellepärast, et head inimesed midagi ei tee.
lk 206
Petturina tundmine õõnestab meie võimet tunda rõõmu sellest, mida me hästi teeme, eriti siis, kui meid selle eest premeeritakse.
lk 118
Hea uudis on see, et karjääris valesid valikuid ei ole. Kõik, mida kogeme, on väärtuslik,vajalik ja kunagi kusagil hiljem ka taaskasutatav.
lk 67
Miks me peame soojust pädevusest olulisemaks? Sest evolutsioonilisest vaatenurgast on ellujäämiseks olulisem teada, kas inimene väärib meie usaldust või mitte. Kui ei vääri, tasub hoida distantsi, sest inimene võib olla ohtlik, eriti siis kui ta on pädev. Me väärtustame inimesi, kes on võimekad, eriti olukorras, kus see omadus on vajalik, ent me märkame seda omadust alles pärast seda, kui oleme hinnanud usaldusväärsust.
lk 89
Kui lahkud laineharjal, siis usud endasse ja suudad luua väärtust kuskil mujal. Kui aga oled jäänud kinni ebarahuldavasse mugavusse, siis on väga raske veenda kedagi oma võimetes ja energias.
lk 37
1992. aastal uuris William Kahn psühholoogilist kohalolu töökohal ja määratles selle neli kriitilise tähtsusega mõõdet: inimene peab olema tähelepanelik, seotud, lõimitud ja keskendunud.
lk 67
“Agriculture has not really innovated materially in the past 10,000 years,” Oda said. “The future of farming—to us—is urban.”