Tundsin endas pulbitsemas
jumalikku väge.
See on jube,
see on jube,
see on jube äge.
Maalisin siis mitu tundi
põlispuude vilus.
Maal sai jõle,
maal sai jõle,
maal sai jõle ilus.
Õpetaja vaatas, ütles:
“Annet sul ei ole.
Pilt on kaunis,
pilt on kaunis,
pilt on kaunis kole.”
lk 8
metskitsed tallasid su rinnal, metskitsed sonkisid su seljal
karihiir su rinnakorvis seitse poega sünnitas
sõnajalapuhmad sinu suus, kasteheinajuus
leevikese pillat’ õunaseeme kasvab tasahilju kopsudes
käin sul seltsiks kastmas, rohimas, sinu sisse kadumas
mu ümber sa kui üksi laman ma
mis siis, et nõges kõrvetas
kõik kus suga olen/2
esimesel deidil tahan suga rääkida
poliitikast, religioonist, rahast
kas valid mind? kas usud mind?
viin kohe väed sisse
Mis siis kui ainult me varjud on tõesed/7
On üks vana lugu mehest, kes sureb ja ütleb jumalale:”Seal all on tõeline segadus. Miks sa ei saada kedagi sinna seda korrastama? — “Aga ma saatsin ju sinu.”
lk 142
Vastupidiselt populaarsele uskumusele on distsiplineeritud ja organiseeritud elu tegelikult vabastav elu.
lk 134
Inspiratsioon võis sulle selle töö anda, kuid palgatšekke kirjutavad siiski inimesed.
lk 93
See toob meelde veel ühe kuulsa budistliku õpetuse, mille järgi ei karistata sind mõtete eest, vaid sind karistavad mõtted.
lk 32
Küll sa kord taipad, et igal asjal on elujõud… Mõnda elu on lihtne märgata. Teiste puhul pead vaatama pinna alla.
lk 101–102
Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunksmoor. Sellest on tulnud ainult koledat pahandust.
lk 6
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
