Lootus ja hirm tulenevad tundest, et meil on millestki puudus. Vaesustundest. Me lihtsalt ei suuda iseendaga koos olles lõdvestuda. Me klammerdume lootuse külge, lootus aga röövib meilt oleviku. Meile tundub, et keegi teine teab, mis toimub, meis endis on aga midagi puudu ning seetõttu on ka meie maailmas millestki puudus.
lk 52
