Ärkasin, pea täis kõiksugu plaane, kindel, et töötan terve hommikupooliku. Vaevalt saan laua taha istutud, kui see vastik, rõve ja järeleandmatu refrään “Mida sa tulid otsima siit ilmast?” mu hoo purustas. Ja nagu ikka, läksin ma tagasi voodisse, lootuses leida mingigi vastus, või pigem uuesti magama jääda.
lk 188
