[SEI SHÕNAGON KIRJUTAB]
Asjad, mis lähedal olles on kaugel:
Detsembri viimane ja jaanuari esimene päev.
lk 90
[SEI SHÕNAGON KIRJUTAB]
Asjad, mis lähedal olles on kaugel:
Detsembri viimane ja jaanuari esimene päev.
lk 90
Teadusmaailm on üllatavalt vähe uurinud nutmise ravivaid omadusi./…/ Mõne uurija arvates on vesistamine organismi viis väljutada üleliigseid hormoone ja seetõttu on nutul puhastav toime.
lk 119–120
Sisu, teine Soome eripära, on oma paremates avaldumisvormides sitkus ja järelandmatus. Aga sisu‘l on ka tume külg. Valesti kasutatuna põletab see oma kasutaja läbi, kui too on sinisilmselt uskunud eelkäivate põlvkondad liialdatud kangelaslugusid sellest, kuidas nad ehitasid ise endale majad, viimistlesid diplomitöid ja kasvatasid lapsi, samal ajal hunte eemale peletades ja Talvesõjas Punaarmee horde nottides.
lk 24–25
… loovus on võime panna kokku kaks või enam asja, mis esmapilgul omavahel ühendatud ei ole.
lk 26
Juba Aristoteles on selle üle pead murdnud, et miks kõik väljapaistvad filosoofid, poliitikud, luuletajad ja kunstnikud on loomu poolest “melanhoolikud”. Paljud filosoofid ja psühholoogid on väitnud, et depressioon ja ärevus on igasuguse loomingulise protsessi lahutamatud ja hädavajalikud komponendid.
lk 145—146
Olin lineaarne mõtleja, ja zeni järgi on lineaarne mõtlemine vaid soovmõtlemine, üks paljudest asjadest, mis meid õnnetuina hoiavad. Reaalsus on mittelineaarne, ülteb zen. Ei ole tulevikku ega minevikku. Kõik, mis on, on praegu.
lk 35
Ja siis jõudis mulle esmakordselt tõeliselt teadvusesse, et me ei meeldi mitte igaühele siin ilmas, mitte kõik ei akstepteeri meid, ja sageli heidetakse meid kõrvale hetkel, mil on eriti suur vajadus olla kaasatud.
lk 29
Teha midagi teistmoodi, kasutada võimalust teha midagi sellist, mida keegi varem teinud pole, see on minu ainus võimalus asi toimima panna.
lk 187
Perspektiiviteooria (Kahneman, Tversky) väidab, et asi pole niivõrd selles, nagu ei salliks me määramatust, vaid pigem selles, et me kardame kaotada. Pole nii lihtne näha, kuidas olud meie elus võiksid järsku paremaks minna — kuid on lihtne näha, kuidas need võiksid kiiresti halveneda.
lk 174
Risk, mida inimesed kõige rohkem kartma kipuvad, ei ole rahaline kahjum või raisatud aeg. Pigem on see riskeerimine nende uhkuse, positsiooni ja prestiižiga: mida nende kaaslased küll mõtleksid, kui nad läbi kukuvad?
lk 163