Edenemismõtteviisiga inimesed mitte ainult ei otsi väljakutseid, vaid ka arenevad tänu nendele jõudsalt. Mida suurem on väljakutse, seda rohkem nad pingutavad.
lk 29
Edenemismõtteviisiga inimesed mitte ainult ei otsi väljakutseid, vaid ka arenevad tänu nendele jõudsalt. Mida suurem on väljakutse, seda rohkem nad pingutavad.
lk 29
Ime sünnib seal, kus toimuvad muudatused. Aga te peate olema valmis oma mugavustsoonist väljuma ja riskima.
lk 58
Ja alati, kui me midagi proovime, hoiab see meid tagasi konkreetselt tegutsemast. Me jätame endale alati tagavaraväljapääsu. Kes midagi proovib, see ootab lõpuks takistust, mis teda muutustest tagasi hoiaks. Me ootame takistusi, sest me tegelikult ei usu, et see on meie jaoks hea ja et me oleme küllalt head, et sellega toime tulla.
lk 22
Inimesed küll ei vaimustu rutiinist, kuid sageli punnivad vastu ka kõige lihtsamatele erinevustele endises töökorralduses.
lk 51
Et muutused oleksid tõeliselt midagi väärt, peavad need olema kestvad ja püsivad.
lk 23
Probleem seisneb selles, et aastate minnes tekib meil aina harvemini kiusatus oma võimeid proovile panna, ilma niisuguse proovimiseta aga on mõeldamatu leida endas uusi andeid. Ei maksa karta eksperimenteerida ja avardada oma võimeid ükskõik millises valdkonnas.
lk 119
Arvan, et elul on vahel komme tuua kaasa ootamatuid suunamuutusi — ning siis vaatad ringi ja imestad, et kuidas, kurat sa sinna said.
lk 237
Muutumine on elu olemus. Mõnikord on elu magus ja mõnikord kibe. Mõnikord tõmbub meie keha pingule, mõnikord aga lõdvestub või avaneb. Mõnikord valutab pea ja mõnikord tunned end sajaprotsendiliselt tervena.
lk 82
Turvatunde ja täiuse otsimine, kindlus– ja mugavustunde, terviklikkuse ja sõltumatuse üle rõõmustamine väljendab teatud laadi surma. Selles puudub igasugune värske hingus. Millegil pole ruumi lisanduda ja sekkuda.
lk 82
Inimesed ei austa muutlikkust. Me ei naudi seda. Vastupidi — muutlikkus ajab meid meeleheitele. Meie jaoks kehastab see valu. Püüame sellele vastu seista, tootes asju, mis (nagu meil on kombeks öelda) peavad vastu igavesti — asju, mida pole vaja pesta ega triikida. Üritades eitada, et asjad on alati muutumises, läheb meie jaoks mingil moel kaduma elu pühakspidamise tunne. Me kaldume unustama, et oleme asjade loomulikust kulust.
lk 71 —72
Aega ei saa usaldada. Mõni nädal võib tunduda otsekui igaviku algus ja on kerge lasta end pimestada, kui usud, et miski ei pea muutuma.
lk 147
Kõik muutub. Ühele tavalisele inimesele on see väga heidutav. Sa ei saa mitte millelegi toetuda. Sa ei saa midagi omada. Ja sa näed seda, mida ei taha näha.
lk 59
Kuulsad “kuldajastud” on alati paistnud silma sellega, et nende vundamendis oli alati parajas vahekorras stabiilsust ja paindlikkust, sest ilma stabiilsuseta ei ole kestvust ning ilma paindlikkuseta ellujäämisvõimet.
lk 25