Sageli pannakse sellistele pimesi tundmatusse astumistele külge vastutustundetuse või isekuse või hullumeelsuse silt (muidugi ainult selle hetkeni, kui edu saavutate, siis peavad teid kõik geeniuseks).
lk 46
Sageli pannakse sellistele pimesi tundmatusse astumistele külge vastutustundetuse või isekuse või hullumeelsuse silt (muidugi ainult selle hetkeni, kui edu saavutate, siis peavad teid kõik geeniuseks).
lk 46
Uue “sellise” kallale asuda on hirmutav, riskantne, lihtsam on korrata eelmisi tegevusi, mis kunagi rahuldust ja rõõmu pakkusid. Kui uuega välja ei tule, jääb tusk alles. Ja see on kurb. (Miks inimesed kipuvad kordama pigem midagi vana/tuttavat tegevust kui uut).
lk 157
Unistamine sellest, kuidas kõik unistused sujuvalt täide lähevad, ei aita. See pigem takistab teid, sest petab teie aju ära, pannes ta uskuma, et olete juba oma eesmärgi saavutanud. Sellised positiivsed fantaasiad lasevad sisuliselt pudelist süsihappegaasi välja, raisates energiat, mida vajame, et motivatsiooni säilitada ja tõepoolest edasi liikuda.
lk 154
Oma iseseisvuse elluviimine—võim, mille annab “Ma tahan” versus “Ma pean”— on sammhaaval muudatuste tegemise teine eeldus.
lk 142
Ent muutus on protsess, mitte sündmus. Protsessile keskendumine tekitab meis tunde, et me võime vigu teha, neist õppida ja ikkagi pikas vaates oma sooritust parandada.
lk 138
Teha midagi teistmoodi, kasutada võimalust teha midagi sellist, mida keegi varem teinud pole, see on minu ainus võimalus asi toimima panna.
lk 187
Tasakaalustamine on üks distsipliini vorme just seetõttu, et loobumisakt tekitab valu.
lk 67
Öelge JAH elule! Lööge kaasa! Liikuge! Tegutsege! Kirjutage! Lugege! Pange ennast kirja! Võtke seisukoht! Või tehke ükskõik mida, mis teie ette satub. Laske ennast protsessist haarata!
lk 230
Sageli kui meie eneseusk lööb kõikuma ja me mõtleme, et me ei õpi oma jõupingutustest midagi, toimuvad meis tegelikult muutused. Me saame neist teada palju hiljem.
lk 226
Jah-ütlemine pole üksnes vastumürk igapäevastele pettumustele äraütlemistele ja kaotatud võimalustele (gripp, lekkiv katus, liiklusummik, rutiin, nurjunud kohtumine jne), vaid imerelv, mis aitab meil hakkama saada meie kõige sügavamate ja tumedamate hirmudega.
lk 164
Teadmine, et nii mõnigi asi siin maailmas sõltub teist, tähendab, et te pole abitu, et te olete siin maailmas märkimisväärne jõud.
…Minu jaoks tähendab oma panuse andmine seda, et inimene alustab just sellest punktist,
kus ta parasjagu on—vaatab enda ümber, saab aru, mida on vaja teha ja teeb selle ära.
lk 153