Kust tulevad head ideed vol 2

Üliõpilased, amatöörteadlased, edumeelsed kirjamehed — põhimõtteliselt kõik, kellel oli 17. ja 18. sajandil vähegi intellektuaalset ambitsiooni, pidasid üsna tõenäoliselt ka päevaraamatut. Selle ajastu suurkujud— Milton, Bacon, Locke — uskusid tulihingeliselt päeviku mäluparandavatesse võimetesse. Oma kõige tavalisemal kujul hõlmas päevaraamatu pidamine loetud tekstidest huvitavate või inspireerivate lõikude väljakirjutamist, mille lõpptulemuseks oli isikupärane tsitaatide entsüklopeedia. Päevikupidamise hüvede varajaste kirjelduste kohaselt tõuseb sellest tegevusest inimesele palju kasu: see võimaldas inimesel “kokku koguda teadmiste varamu, kust võime oma elu püüdluste tarbeks igal ajal need kõikse sobivamad sõnad välja vaadata.”

lk 97

Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias vol 1

Enamik meist on osanikud võimsas kirjastusettevõttes. See on omamoodi põrandaalune trükikoda, mis tegeleb karikatuuride, tabavate ütluste, luuletuste, mõtteterade ja tuhandest sõnast kujundanud piltide ümbertrükkimisega.

Kui sinagi oled üks neist, kes selliseid asju otsib ja neid sageli töökoha paljundusmasinal paljundab, et neid töö juures teadetetahvlile või kodus külmkapile kinnitada, siis oled sa osake sellest Rahvatrükikojast.

Sa ei saa selle eest makstud.

Sa teed seda lihtsalt sellepärast, et see teema liigutas sind – pani sind mõtlema või naerma või nutma, nii et sa tahad seda ka teistele edasi anda.

Külmkapi külge läheb see sellepärast, et sa tahad seda jälle vaadata. Kuna see on väga tähtis, siis tahad sa, et see oleks su silma ees.

Iga autor, kelle teos on valitud Külmkapi auhinna vääriliseks, peaks end äärmiselt austatuna tundma. Isegi Nobeli auhinna võitmine ei aita autori sõnal argielu kööki ja külmkapi uksele sattuda.

lk 3