Ei taha sugugi kuri olla Sakala kõrgustiku suhtes, aga päike on sellele Eestimaa lapikesele teistmoodi paistnud ja sealsed inimesed on lihtsalt hakkajamad – söakad, tugevad. … Sest tööd nad ei karda. Vastupidi – pelgavad ja põlgavad molutajaid. … Ei mulk teeb kõik kuke ja koiduga ja ainult Issand Jumal ise teab, kuidas küll sealkandis üldse kunst või kirjandus nõnda au sisse sai tõusta, aga ju tehti sedagi ühegi järelandmiseta. Kes teab, ehk tänu nendele eestlane üldse veel eestlane ongi.
lk 95
Kõik olendid, kellega varemalt väljaspool kodu kokku puututi, olid potentsiaalselt ohtlikud. Mets oli ohtlik. Eestlane kui metsarahvas on müüt, mis konstrueeriti alles 20. sajandil. Vanasti inimesed kartsid metsa ja seal elavaid olendeid. Kohtumised nendega ei pruukinud hästi lõppeda.
lk 315
… Eestis, kus väidetavalt on naised olnud varemalt meestega võrdsel positsioonil, olulise muutuse tõi sugudevahelistesse suhetesse alles kristlus.
lk 121
Uku Masing on kirjutanud, et kui inimesel ei olnud vanal ajal mõnd päris elavat sõpra, siis mõni surnu tal ikka oli.
lk 115
Estofiil Hupel kinnitab, et eestlased ja lätlased ei tundud omal ajal isegi naise süütse kontseptsiooni, …
lk 114
Usun, et eestlane võiks oma ilmavaadet aeg-ajalt kalibreerida järgmise mõtte kaudu: maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel.
lk 17
Taevas Eesti kohal oli eriline selles suhtes, et me võisime alati kinnitada oma pilgu Põhjanaelale,sest see täht ei loojunud meie peade kohal kunagi. See silmside pani mind mõtlema asjaolust, et tegelikult võiski just selles igipõlsises paigalseisus peituda põhjamaa rahvaste meelekindlus püsida just siin ja igavesti. Meil oli alati üks kindel punkt, millest haarata või alustada, kui elu maal kippus hapraks minema või käest libisema.
lk 132
Keegi ütles mulle Tallinnas, et eesti keel on itaalia keele kõrval kõige meloodilisem keel maailmas, mis võiks seletada eestlaste erakordset suhet muusikasse, iseäranis koorilaualu.
Keel, mis peidab endas põhjamaiste aastaaegade kummalist, mõõdutundetut amplituudi; keel, kus ei valitse mitte heledus-tumedus, vaid milles päev on niisama pikk, kuivõrd öö on lühke, ja vastupidi.
Šamanistlik keel.
lk 74
Üldiselt on eestlaste viisakus sootuks teistsugune kui mujal Euroopas tavaks: vabandamata trügitakse siin teistest ette, ust enda järel tulijale lahti ei hoita, tänatakse nii tagasihoidlikult, et seda võiks peaaegu ükskõiksuseks pidada.
lk 70
Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Tasapisi olen õppinud kõndima nagu eestlane, aga ma pole kohanud ühtki pilku, ehkki hoian silmad pärani.
lk 27
Ma otsin pakase, tagasitõmbumise ja inimtühjade alade moraali.
Glenn Gould nimetas seda “põhjamaa ideeks”.
lk 16
Eesti topeltvokaalid, eriti naisenimedes, nagu Jaanika, Triin, Tuuli, Kristiina, on kui meelis õnne, vaat et õnneliku elu tõotus.
lk 9
… Eesti — see nimi kõlab nii kaunilt eesti keeles, kust ta omandab häbelikuma ja malbema naiseliku värvingu kui prantsuskeelne “Estonie” või anglosaksi “Estonia”, mis võiks olla mõne viktoriaanliku romaani kangelanna eesnimi. …
lk 10
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
