Hea küll, võõpame siis valmis, puhises Michelangelo ja andis Sixtuse kabeli laele nii kõvasti tuld, et järgnevad sugupõlved pole kuidagi sotti saanud, kuidas see võimalik oli.
lk 264
Kõik mõtted: Naised, kellest ma öösiti mõtlen
Naised, kellest ma öösiti mõtlen vol 5
Töö—kui oled võtnud sihiks millegagi hakkama saada— nõuab äärmist üksindust ning on vaja üleinimlikku enesedistsipliini, et öelda kuust kuusse ära ühistest lõunatest, kaltsukatuurides ja veiniklaasitäitest, lühidalt öelduna elust.
lk 213
Naised, kellest ma öösiti mõtlen vol 4
Aga ehk seetõttu, et nüüdisaja naise jaoks on “kõik” võimalik, tundub oma elu enda valdusesse võtmine üllatavalt raske.
lk 134
Naised, kellest ma öösiti mõtlen vol 3
Valikuvõimalusi on nimelt kaks: kas jääda oma saatuse üle kaeblema—või mõelda et need kaardid on võti mingi erilise, võrratu võimaluse juurde, mida me muidu poleks saanud, ja hakata selles vaimus elama.
lk 72
Naised, kellest ma öösiti mõtlen vol 2
Mustadel hetkedel on selline tunne, et ma pole suutnud kahekümne aastaga mitte kui midagi saavutada.
Helgetel hetkedel on tunne, et olen suutnud sellest kõigest lahti rebida.
lk 14
Naised, kellest ma öösiti mõtlen vol 1
Kui vaatan läbipõlemise piiril vankuvaid sõpru, tunnen ebamäärast süüdlaslikkust. Ei mingit töögraafikuorjust, ei koostöönõupidamisi, ei kodus ülalpeetavaid—mul oleks nagu õnnestunud Alcatrazist põgeneda ning nüüd hulbin ma alatul kombel kummimadratsil ja vaatan teiste rühmamist pealt. Oma elu üle otsustamine tundub lausa häbematu.
lk 14
