kas mäletad,
täna on see homne päev,
millest eile rääkisid!

kui sa kardad
näida veider
ei saa sa iial teada
kui erakordne
sa tegelikult
oled

kui
igal lubadusel
oleks süda

kas sa
ka siis
murraksid
neid samamoodi?

on kohti,
kuhu jõuame
ainult siis,
kui oleme
tee kaotanud

teist teed
lihtsalt pole

pea vastu,
mis olnud,
seda sa
ei muuda

pea püsti,
kes läinud,
seda tagasi
ei too sa

pea meeles,
tähed sinu silmis
langevad
vaid sulle

nüüd pea
löö selga
ja astu
tähetulle

mul aeg on minna
sa ära nuta
ma lähen sinna
kus aeg ei rutta

seal hingehaavad
paranevad
valud vaevad
ununevad

kuigi aeg siit viib mu näo
me vahel niit
mis eal ei kao

nii olen mõtteis
pilvedes
ja tulen tallates
vihmavees

mu salamärke
silmas pea
nii leiad elus
kõik mis hea

mu kodu
on lihast ja luust
mitte kivist
ja puust

Teinekord tulebki koos laguneda, et endale meelde tuletada, meelde tuletada, millest me tegelikult tehtud oleme.

kõik laulud
pole kevadest
ja mured
mustast mullast

kõik jutud
pole hõbedast
ja iga vaikus
kullast

kaalusin oma
mõtete raskust

mõnes mõttes
peaksin
alla võtma

vahel ei ole
sul mitte kedagi
peale iseenda

vahel ei ole
rohkemat vajagi