Vahel mõtlen isa peale, tolle korra peale, kui ta tahtis mulle näidata, kuidas kabe käib, ja mina ütlesin ei, igav mäng. Tahaksin enda peale karjuda. Nüüd ei saa ju enam kunagi teada, kuidas ta kabet mängib ja kuidas ta reegleid seletab ja neid asju ei saagi teada. Nii juhtub, kui inimesed ära surevad. Nad võtavad iseennast endaga kaasa ja sa ei saa nende kohta enam kunagi midagi uut teada.
lk 233
