Ta poleks kunagi uskunud, et see nii raske on.
Rikas olemine.
Teadmine, et sa võid osta, mida iganes soovid, mõistuse piires muidugi, reisida, kuhu hing ihkab, ükskõik kui eksootilisse kohta. See painab ja ahistab. Korraga on ta elu veel väiksem ja kitsam kui varem. Võimaluste paljusus mõjub piiravalt. Enam ei ole tal vabandusi, raha ei ole takistuseks, aeg ei ole. Ainult ta ise on, tema huvipuudus, passiivsus. Motivatsiooni puudus.
lk 356
Kõik olendid, kellega varemalt väljaspool kodu kokku puututi, olid potentsiaalselt ohtlikud. Mets oli ohtlik. Eestlane kui metsarahvas on müüt, mis konstrueeriti alles 20. sajandil. Vanasti inimesed kartsid metsa ja seal elavaid olendeid. Kohtumised nendega ei pruukinud hästi lõppeda.
lk 315
Viimasel ajal püütakse pea igal sammul inimesele sisendada, et nad mõtlevad liiga vähe, et nad ei tea, kes nad on ja miks nad on, mida nad siin teevad. Ja nad peavad selleks et nende elu sujuma hakkaks, selle kõik välja uurima. Kas see ongi kangelase teekond? Tal pole aimugi, sest muinasjuttudes lähevad laia maailma ju ainult poisid ja mehed. Tüdrukud ja naised lehvitavad neile, pisar silmas, taskurätiga järele. Nende kangelastegu on ootamine. Kallima tagasituleku ootamine. Vangitornis istumine ja ootamine, millal kangelane sind päästma ilmub; kuningalossis ootamine, millal kangelane sind päästma ilmub; kuningalossis ootamine, millal mõnigi peigmehe kandidaat vaprust üles näitab või on vähemalt sümpaatne. Ootamine, millal saad kaheksateist ja siis end värtnaga poolsurnuks torkad. Ootamine, millal prints tuleb sulle kinga jalga proovima. Ainult mõnes üksikus loos paneb tüdruk endale mehe riided selga ja asub ise tegutsema.
lk 313- 314
Ta tahaks praegu minna ja [tütart] kallistada, kuid ta ei oska, vist ka ei julge. Selle asemel istub ta diivanil edasi. Nagu kõige tüüpilisem eesti mees. Süda veritseb aga käed-jalad ei liigu.
lk 175
… et lennuk nagu Boeing 747 tarvitab neli liitrit kütust sekundis. Ehk siis näiteks kümnetunnise lennuga kulutab lennuk 144 tuhat tonni kütust.
lk 236
Kultuur on valdkond, mis tuleb alles kõige lõpus. Ja mis kõige esimesena oma mõtte kaotab. Siis, kui toidu hankimine ja ellujäämine hõivab taas enamiku inimeste ajast.
lk 174
… Eestis, kus väidetavalt on naised olnud varemalt meestega võrdsel positsioonil, olulise muutuse tõi sugudevahelistesse suhetesse alles kristlus.
lk 121
… et lõpuks ei sõltu tõesti enam mitte midagi inimesest endast. Loeb vaid tähtede seis sünnihetkel, nimest või sünnikuupäevast tulenev numbrikombinatsioon, Human Designi kaart või esivanemate patud. Muidugi oleks rumalus unustada vana head needust…
lk 117
Uku Masing on kirjutanud, et kui inimesel ei olnud vanal ajal mõnd päris elavat sõpra, siis mõni surnu tal ikka oli.
lk 115
Estofiil Hupel kinnitab, et eestlased ja lätlased ei tundud omal ajal isegi naise süütse kontseptsiooni, …
lk 114
Me kulutame terves maailma poole rohkem fossiilkütuste toetustele kui haridusele.
lk 67
Kliimamuutustega otseses või kaudses seoses on osade teadlaste arvates ka inimeste järjest kasvavad vaimsed probleemid, ärevus, depressioon ja paanikahäired, kõikjal maailmas suurenev sõltuvus retseptiravimitest. Planeet soojeneb ja inimesed lähevad samuti peaks soojaks.
lk 66
Tema vastasleeris on täiskasvanud, kes tunnevad, et nad on endast kõik andnud, kui praeguste noorte arvates on nad ikkagi valesti elanud. Nad on aastaid tööd teinud ja nüüd, kui neil on viimaks võimalus endale ja oma lastele midagi lubada, on see noorte arvates vale, nende lapsed ei taha seda enam, sest see on korraga nii keskkonnakahjulik ebamoraalne kui ka häbiväärne. Suur maja ja suur auto ning eksootilised lõunamaareisid ei tähenda enam, et ollakse naabrist paremad, vaid et ollakse naabrist lollimad. Eriti teravalt tajuvad seda inimesed, kes on mingi osa oma elust Nõukogude Liidus lõksus olnud. Nüüd, kus nad viimakas saavad reisida, on see kliimakahjulik. Nad tajuvad, et peaksid tundma lennuhäbi iga kord, kui nad jala üle ükskõik millise lennujaama ukseläve astuvad.
Aga kui neile rääkida vihmametsade hävimisest, prügisaartest Vaikses ookeanis, maalihetest ja maailmamere tõusust, siis kehitavad nad õlgu, pööravad pilgu mujale, küsivad: aga mida mina teha saan?
Äkki te teekiste vähemalt nii palju, et veeuputus alles pärast teie surma tuleks?
lk 65
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
