Kõndisime selles absurdses ilmas, mis oli justkui kalendrist plehku pannud …
lk 95
… ja ma ei räägi välja seda mis mul mõttes on nimelt et kui ma saan lõplikult jagu kõigist oma alaarengutest siis ma lähen omaette elama sest nii palju inimesi mõjub väsitavalt ja ma näen sügavuti samavõrra kui ma räägin pealiskaudselt ja see mida ma sügavuti näen ei meeldi mulle ja kaugemal viibides oleks see mulle vähem valus või ei läheks mulle korda sest iga minutiga ma kaugenen üha enam sellest mida nimetatakse perekonnaks ja iga minutiga arvestan ma üha rohkem iseendaga.
lk 61