Igaüks meist peab, positsioonist ja elukutsest hoolimata, pidevalt hoolitsema selle eest, et tema tegude läbi leiaks kinnitust, tõeline inimlikkus.
lk 38
Igaüks meist peab, positsioonist ja elukutsest hoolimata, pidevalt hoolitsema selle eest, et tema tegude läbi leiaks kinnitust, tõeline inimlikkus.
lk 38
Kes oskaks loetleda selle hinnalise käibekapitali, mille nimi on inimene, kõiki rakendusvõimalust? Inimesest on kõikjal puudus.
lk 37
Leidke endale mõni lisaamet, ütleb ta neile, mõni väljapaistmatu, võib-olla salajane lisaamet. Tehke silmad lahti ja vaadake, kus mõni inimene natuke aega, natuke sõbralikkust, natuke osavõtlikkust, natuke seltskonda, natuke teise inimese abi vajab.
lk 37
Neilt, kelle töö ei paku võimalust inimesena teiste päralt olla ja kellel pole muud ohverdada, nõuab ta, et nad ohverdaksid osa oma jõudeajast, isegi kui seda on napilt.
lk 37
Palju kalkust inimeste vahel on tingitud sellest, et me ei julge esineda nii südamlikult, nagu me oleme.
lk 37
Jõud ei lärma. Ta on olemas ja tegutseb. Tõeline eetika algab seal, kus lõpeb sõnadetegemine.
lk 33
… armastuseetika õpetab meile õiget suhtumist ainult teistesse, aga mitte iseendasse.
lk 27
Minu elutahtesaladus seisneb selles, et ma tunnen vajadust suhtuda osavõtlikult kõigisse teistesse elutahetesse, mis peal minu oma olemas on. Headuse olemus on: elu säilitada, elu soodustad, elu täiuslikkuse poole viia.
lk 27
Elementaarne, igal olemasolu silmapilgul meie teadvusesse jõudev tõik on: mina olen elu, mis tahab elada, keset elu, mis tahab elada.
lk 27
Tõde taotlev mõtlemine peab tunnistama, et maailmakorralduses headusevaimu tegutsemas ei ole.
lk 26
Me peame kõikjal ja järjekindlalt ebainimlikkusega võitlema. Me peame jõudma nii kaugele, et mängu pärast tapmist peetakse meie kultuuri häbiks.
lk 25
Kui kaugele me oleksime juba jõudnud, kui inimesed tunneksid muret teiste elusolendite käekäigu pärast ja hoiduksid neile mõtlematult halba tegemast!
lk 25
Mõtlemine peab paratamatult tunnistama, et heatahtlik suhtumine teistesse elusolenditesse on eetika loomulik nõue.
lk 25
Maailmajaatus on kooskõlas meie loomupärase tunnetusega. Ta ergutab meid end selles maailmas koduselt tundma ja tegutsema. Maailmaeitus on loomuvastane. Ta sunnib meid elama siin maailmas, kuhu me ometi kuulume, võõrana, ja siin tegutsemist mõttetuks pidama.
lk 19