Vaat see, metsaloomad, on Roomas võlusõna!
lk 18
Vanamehed heietavad muudkui muistsetest vägitegudest ja nooremad voolivad tatist lusikaid.
lk 12
Vanade leemurite sõnul asus metsa lõpus moodsa elu piir ja algas uus, õudne reaalsus.
lk 33
… et tegelikult ei tea keegi, milline on normaalne elu, aga oluline on aru saada, kus algab sinu enda elu.
lk 209
Head ideed pidid ennast manifesteerima ka kehaliste reaktsioonidena, kus inimese keha annab ise alateadlikult märku, et see on nüüd küll hea mõte.
lk 33
Vahel tulevad ideed nagu välk selgest taevast, vahel kooruvad ja vormuvad nad pikkade aastate jooksul, kuid selliseid ideid, mis lihtsalt tulevad ja siis oma kohalolekuga iseenesest maailma muudavad (ja autori pururikkaks teevad), sünnib tegelikult äärmiselt harva.
lk 29
Külmaga tuleb hoolitseda enda hinge eest, mitte umbses koopas aega surnuks lüüa.
lk 47
Maailm on väiksem kui kunagi varem ja selle keskel on üha raskem leida midagi ausalt unikaalset.
lk 41
Ja kes ütleb, et me peame õigustama või selgitama, miks me oleme sellised, nagu oleme? Kus on kirjas, et see on tingimus eluks?
lk 114
Mul kulus palju-palju aastaid, kuni avastasin, et armastus kellegi vastu ja temaga nõustumine on kaks ise asja.
lk 112
Kurb ja trööstitu oli vaespoissmeeslapse elu, sest ta oli juba päris suur poiss, kolmekümneaastane …
lk 32
Tulime koju, poissi ei kusagil. Pool tundi otsisime, siis hüppas kapist välja! Pikaks kasvanud, habeme kasvatanud ja elukaaslasegi majja toonud! Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
lk 27